Ma vihkan sandaale! Mind tabavad tõeliselt rängad õuduskülmavärinad, kui ma näen kusagil sandaale. Ent nähes neid kellelgi jalas, kellega ma peaks koos aega veetma, muutun näost kaameks, vererõhk langeb kiiruga ja vajan normaliseerumiseks tähelepanu hajutamist.
Ka vihkan ma, kui mind süüdistatakse asjades, mida ma pole teinud ja enda kaitsmiseks ei lubata midagi öelda. Las ma mõtlen, kas ma suudan sellistel puhkudel olla hea inimene, jääda viisakaks ja rahulikuks ning kõigest hoolimata soovida süüdistajale midagi head? Mõtlesin. Ja vastus on EI.
Ou, ja selleks, et tööd teha, peab kas koju minema või omama nutitelefoni piiramatu interneti paketiga ja ise omale neti tekitama. Nagu päriselt.
Las ma ütlen, et ma olen sitaks väsinud nii sellest, et on ropult tööd, sellest, et mõni bitch lahmib lahtise käega mõtlematuid ja põhjendamatuid süüdistusi ning sellest, et tööl ei saa tööd teha.
Ja selle kõige peale ärkasin ma täna tund aega plaanitust hiljem. Sest ma olen nii väsinud, et ei tea, mis nädalapäev on ja panen äratuskella valeks päevaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar