Eile oli siis see üritus, kuhu ma hea meelega oleks läinud jänesemaskis.
Pikemalt rääkides sain ma sel aastal sõbrapäevakingituse ja juba võrdlemisi vara, kuu varem või nii. Kingituse saamine pani ming sügavalt kahtlema minu vanuses ja küsima, kas ma ikka olen 31, nagu ma seni arvanud olen või hoopiski 13??? Ei, ikka õigesti olin teadnud. Ja kingituseks oli pilet koos Triibuga muusikaauhindadele.
Nojaaa, nägin väga lähedalt igasuguseid inimesi, kes põhjusel või teisel on meil kuulsad. Näiteks üks mees on telekas ja piltidel oluliselt suurem, kui ta tegelikult on. Ja üks veeeeel labasem.
Aga sellega, ma ütleks, kogu asi piirduski. Võrdlemisi mage ja lahja.
Minu õhtu ainus tujutõstja oli see, kui ma ütlesin Triibule (olgu, tunnistan üles- MEELEGA), et vahi, mihukesed mehed! See arvas alguses, et ma teen nalja ja siis, kui sai aru, et ma ei tee nalja, pidi ära minestama õudusest. Ilmselt lõhkusin ma sellel hetkel kõik tema roosa ja ilusa arvamuse minust. Nojaaaa, päris ausalt olid need mehed väga-väga lahedad küll, aga kas nad nüüd tegelikult kah minu maitse oleks, ei julgeks ma küll öelda.
Noh, elus ma olen ja kui homsed plaanid kadusid seoses ühe osapoole haigusega, siis tänased plaanid tühistan ma ise. Ma lihtsalt olen surmväsinud. Ja see, mu kallid, on alahinnang. Mul pole mitte ealeski sellel töökohal nii palju tööd olnud, et ma pean muudkui igal vabal õhtul kauemaks tööle jääma (ikka vähemalt 3. tunniks) ja tööd nädalavahetuseks koju kaasa võtma. Nii et jah, ma ei jaksa ega tunne huvi täna midagi teha ja sellele eelistan igal juhul varast magamaminekut.
Mille nimel see kõik?
* Tanel Padari väga tabav ja ülipeen iroonia Missestoonja üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar