Eelmine nädal oli justkui väike vahepeatus hullumeelselt kiires. See, et ma tööl hingata mäletan, on puhas ime. Kui ma võrdleks oma töötempot näiteks 100m sprindiga, oleks see ilmselt kiirem kui Usain Bolt ja kui autoga, siis veel kiirem kui Veyron.
Ja kuigi mul on ainuüksi sel nädalal olnud tööl mitu sellist kreepsu, mis on mind kas kokutama pannud või suisa sõnatuks võtnud, siis tänane üllatas selliselt, et vaimselt on mul suu imestusest siiani ammuli. Ning mitte töö teemal.
Triip. Tšikk, kellel on magistrikraad ja kes on tegelikult väga tark. Seda, tuleb välja, ainult oma erialaselt ja töö piires. Oma eraelus on see tšikk aga lihtsameelse ellusuhtumisega tibi. Viimane, mis mul sokid jalas rulli ehmatas, oli kiri mulle, et aga lähme tänase asemel hoopis homme välja. Siis on ikka korralikult aega end ilusaks teha ja vaeva näha ning lähme siis ikka kuhugi, kus pilti kah tehakse. No et ikka kogu see nähtud vaev ja sätitud ilu pildile jääks ja kõik vaataks wow... Sinna juurde meenus mulle üks mõttejupp, et kõlblikud mehed on ainult börsimaaklerid või samal latil. Ja no pubis küll normaalseid mehi pole, aint mingid nõmedatel töökohtadel töötavad.
Nagu... Mis mõttes... Tähendab... Kust... Nagu... Issand jumal küll!
Üritan neid meievahelisi sidemeid nüüd läbi lõigata. KUI üldse, siis võisin ma samamoodi arvata umbes vanuses 15. Ma ei jaga tema nägemusi ega arvamusi ja mind ehmatab see, kuidas ta inimesi töökoha ja väljaskäimise koha järgi lahterdab. Ma võin kah üleolev olla, aga vat nii ma küll ei arva.
Hmmm, umbes nagu mu üks endine töökaaslane, kes kupatas kõik mehed, kes talle ligi väljas tikkusid, minema. Sest see pole normaalne. Ainus õige ja normaalne koht meestega tutvumiseks oli tema meelest rate.
Issand, sa näed ja ei mürista!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar