/tänaseks pealkirjaks on dinosauruse hääl/

Esmaspäevad on nii vastikud. Eriti siis, kui hommikul on suur uni ja üldse ei taha üles tõusta. Ja veel rohkem eriti siis, kui buss seisab lambist olematus ummikus ja bussis istub mu seisukoha kõrval väga paks mees, kes hingab suu lahti ja tema hingeõhk sisaldab ebanormaalselt suurtes kogustes küüslauku. Ja selja taga seisab tädi, kes iseenesest on ilmselt keskmise suurusega, ent kelle tüüblinahast (mai tunne ju karusnahkloomi!) kasukas muudab ta sama suureks nagu soomuk. No ja siis see tädi üritab keset bussi ummikus seismist kahe bussipeatuse vahel mulle selga ronida ja see on väga valus, sest ta astub saabastega kannale ja lükkab teravate nurkadeda koti nurga selga. Tööle jõudes seisab uue, eriti matsliku valvurionu juures mingi teine töömees, nad on just lõpetanud suitsud. Siseruumides. Et kops pole enam siseruumide suitsuga harjunud, tabab pahvakas hingetuksvõtvalt ja kohutava pisaraid toova köhahooga. Lifti oodates peab kuulama onude eriti labast juttu kantuna iga kolmanda sõnana lendavast kuradist. Ja siis kõige tipp- olen unustanud reedel minema tormates kohvitassist vana kohvi välja kallata ja nüüd saaks mõne mikrobioloogia labori mu tassiga õnnelikuks teha. Kraanist tuleb vett nirena, mis pealegi on hirmkülm, ega aita tassi puhastamisele pea üldse kaasa. Ja nõudepesuvahendit ka pole. Tänane kohv jäi ära.
Ma loodan, et see seletab ja vabandab, miks ma täna tööd teha ei taha.
***
Eelmisel nädalal ma võitsin 81 krooni lotoga. Vohhh!