Täna olen ma terve päeva tööl ja ei saagi kuhugi välja seminarile või asjale minna. Päris harjumatu. Töö kuhi on ka sihukene, et seda nähes ei viitsi eriti midagi teha.
Aga vähemalt oli mul täna meeles omale söök kaasa võtta. Ja mul oli isegi meeles omale piima ja kohvipuru kaasa võtta. Wow... No ja kui sellest kõigest peaks veel kellegi meelest paradiisi jaoks vähe olema, siis eile õhtul tõime Kalaga mulle tööle ka elektriradika ja nüüd on siin juba lausa väga soe. Lausa sedavõrd, et sellega annab seletada seda, miks ma oma toast välja minna ei taha.
Peaaegu oleksin ära unustanud! Ma pidin homme helistama arstile ja küsima talt oma analüüside tulemusi. Aga kujutate ette- arsti õde helistas ise mulle täna! Ma muidugi selle peale, kui ta oli enese ära tutvustanud, hakkasin värisema ja kaalusin tõsiselt kokku kukkumist. Millal enne on see midagi head tähendanud, kui arst peale tulemuste kättesaamist ISE sulle helistab?! Viimasel hetkel otsustasin ikkagi kukkumise kahjuks, sest mulle meenusid võimalused oma uus telefon kukkumisega lömastada, kukkuda vastu tulikuuma radikat ja saada põletushaavu, kukkuda kohvimasina otsa, lõhkuda kann ja saada lõikehaavu ja/või kilde omale nahaallasisse, kukkuda pikki lauda ja saada lihtsalt kõvasti haiget. No ja see ka, et enne seda kõike ma mõtlesin, et tegelikult olen ma ilgelt tugev ja elan kõik üle. Ja siis tädi arstiõde ütles, et arstil on laps haige ja ta on homme kodus ega saa muga rääkida ja ta ütleb ise mulle tulemused ära. Ütles ka, muide! Kõik on väga hästi.
Uhh. Oleks üks klõmm käepärast olnud, oleks võtnud ka. Aga ei olnud. Ja hea ongi. Sest mul on köha ja ma oleks võind end reeta, kui kellegi läheduses alkot köhinud oleks.
Aga vähemalt oli mul täna meeles omale söök kaasa võtta. Ja mul oli isegi meeles omale piima ja kohvipuru kaasa võtta. Wow... No ja kui sellest kõigest peaks veel kellegi meelest paradiisi jaoks vähe olema, siis eile õhtul tõime Kalaga mulle tööle ka elektriradika ja nüüd on siin juba lausa väga soe. Lausa sedavõrd, et sellega annab seletada seda, miks ma oma toast välja minna ei taha.
Peaaegu oleksin ära unustanud! Ma pidin homme helistama arstile ja küsima talt oma analüüside tulemusi. Aga kujutate ette- arsti õde helistas ise mulle täna! Ma muidugi selle peale, kui ta oli enese ära tutvustanud, hakkasin värisema ja kaalusin tõsiselt kokku kukkumist. Millal enne on see midagi head tähendanud, kui arst peale tulemuste kättesaamist ISE sulle helistab?! Viimasel hetkel otsustasin ikkagi kukkumise kahjuks, sest mulle meenusid võimalused oma uus telefon kukkumisega lömastada, kukkuda vastu tulikuuma radikat ja saada põletushaavu, kukkuda kohvimasina otsa, lõhkuda kann ja saada lõikehaavu ja/või kilde omale nahaallasisse, kukkuda pikki lauda ja saada lihtsalt kõvasti haiget. No ja see ka, et enne seda kõike ma mõtlesin, et tegelikult olen ma ilgelt tugev ja elan kõik üle. Ja siis tädi arstiõde ütles, et arstil on laps haige ja ta on homme kodus ega saa muga rääkida ja ta ütleb ise mulle tulemused ära. Ütles ka, muide! Kõik on väga hästi.
Uhh. Oleks üks klõmm käepärast olnud, oleks võtnud ka. Aga ei olnud. Ja hea ongi. Sest mul on köha ja ma oleks võind end reeta, kui kellegi läheduses alkot köhinud oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar