Oi, see tapeet on ikka kindlasti kohe saatanast! Millestki (saatan on vist ikka elusolend. Kujundlikult vähemalt), vabandust kellestki, muust ta olla ju ei saaks! Ma kiskusin eile seda oma kolm tundi maha. Siis seda osa, mis oli seina küljes kinni ja niisama ei tulnud ja mille kättesaamiseks pidin kasutama vett ja pahtlilabidaga nokitsema. Mu parem käsi oli pärast nii väsinud ja valus, et olin surmkindel, et ma ei saa täna pastakat mingil juhul kasutada ja selleks, et täna üldse millegagi midagi kirjutada saaks, peaks ma hiirt kasutama. Sest klaviatuur käiks ka üle jõu. Kõige hullem oli asja juures see, et mulle meenus, et ma pole rallimängu ammu mänginud ja sõitsin kaks etappi ära ka (kusjuures, mulle vahepeal meenus, KUIDAS seda sõitma peab, et essa olla!), ent rohkem ei jaksanud- käsi oli ikka nii nõrk, et lausa värises.
Moraal? Ära võta tapeeti maha just siis, kui sulle meenub, et pole rallimängu ammu mänginud.
Nädalavahetuse olen ma sunnitud linnas veetma, sest aknamehed tulevad laupäeval aknalaudu ja -põski värvima. Mine siiski tea, äkki saan ikka kellegi nõusse, et kasvõi korraks minna linnast välja ja õitemerd pildistada.
Teate, mul on maja juures üks keskmise suurusega toomingas. Minu igapäevane tee bussipeatusesse läheb täpselt tema alt läbi ja tema madalamad oksad on nii madalal, et ma pean veidikene kummardama, et alt läbi pääseda. Nii paitavad ta õied mu juukseid ja ma tunnen nende lõhna... Niiiiiiiiiiiiiii armas. Ma ei teagi, miks ma varem pole kevadest sellisesse vaimustusse sattunud. (Saladuskatte all võin öelda, et vähemalt hetkel ma olen väga rahul, et ma üksi olen, hästi huvitav on ainult endaga olla)
PS! Mammut palus teid tervitada ja saadab teile ühe sabaliputuse.
Moraal? Ära võta tapeeti maha just siis, kui sulle meenub, et pole rallimängu ammu mänginud.
Nädalavahetuse olen ma sunnitud linnas veetma, sest aknamehed tulevad laupäeval aknalaudu ja -põski värvima. Mine siiski tea, äkki saan ikka kellegi nõusse, et kasvõi korraks minna linnast välja ja õitemerd pildistada.
Teate, mul on maja juures üks keskmise suurusega toomingas. Minu igapäevane tee bussipeatusesse läheb täpselt tema alt läbi ja tema madalamad oksad on nii madalal, et ma pean veidikene kummardama, et alt läbi pääseda. Nii paitavad ta õied mu juukseid ja ma tunnen nende lõhna... Niiiiiiiiiiiiiii armas. Ma ei teagi, miks ma varem pole kevadest sellisesse vaimustusse sattunud. (Saladuskatte all võin öelda, et vähemalt hetkel ma olen väga rahul, et ma üksi olen, hästi huvitav on ainult endaga olla)
PS! Mammut palus teid tervitada ja saadab teile ühe sabaliputuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar