7. mai 2008

Hispaania unelaul

Ma olin ennegi kuulnud, et koeraomanikud on täiesti omaette liik inimesi, kes õues kokku hoiavad. Nii ongi! Teisi koeri nähes tuleb kõigepealt kas siis verbaalselt või pilkudega omanikuga suhelda teemal, kas on ok koerad kokku lasta, kiita teist koera, uurida sugu ja vanust ning muidugi ninnu- nännu häälega oma koeraga rääkida teemal "Njäe, teine kutsu, vaata kui suur, oi, liputab saba, näe, mis nüüd juhtus jne". Tegelikult on see päris tore, sest koeraomanikud suhtuvad üksteisesse väga sõbralikult ja nii saab täiesti võõrastega jutule ja võib kuulda nippe ja soovitusi. No vot siin ilmnebki see, et küll on kahju, et vene keelt ei oska, saaks palju pikemad jutud maha räägitud.
Vene baabad, kes jätavad ALATI kaka maha, hoiavad sektsioonkapi mõõtu Paukasid (ilma ühelegi tõule viitava tunnuseta pulstunud karvaga pikakarvaline peletis, kes teeb tankitõrjemiini häält ja kelle hambad on hirmutavamamd kui haikalal) lahti ega pööra neile ja nende tegemistele mingit tähelepanu, on rõvedad! Vihkan! Mina korjan majade vahel alati kaka ära ja ei lase Mammutit inimestele väga lähedale, sest see ei pruugi ju neile meeldida.
Ja neid inimesi, kellel on koer, ent kes mitte kuidagi teise koeraomanikuga ei kommunikeeru teemal, kas koerad võib kokku lasta või ei, on ka nõmedad. Matsid lausa, ma ütleks. Samas nad ei tõmba oma koera ka enda juurde, mis annaks märku, et suhtlemisest ja ninapidi kokkulaskmisest ei olda huvitatud.
Ja neile vastikutele vanamuttidele (mõiste tabamiseks vaata seda videot) jätsin ma täna kõige kitsama muruga kohta suure kakajunni (kogemata, kilekott jäi suurest uimasusest tuppa). Nänänäääää!

Ent uni on tõesti meeletum. Hetkel annaksin päris palju, et südame rahuga magada õhtust kuni hommikul kellani. Lisaks on pea paari viimase päeva jooksul mujalt visatud mõtete tulemusena paks. On, millele mõelda.

Kommentaare ei ole: