Appikene!
Aeg on hetkel midagi sellist, mida ma pole võimeline defineerima. Reedel oli mul selline tunne, et eile hommikul oli ju esmaspäev, kuidas nüüd juba reede on??? Nii ongi. Ma ei saa aru, kuhu ja kuidas aeg kaob, ent seda ta teeb.
Reedel istusin ma üksinda ema juures ja olin maailma õnnetuim. Mõtlesin nii, et pea ragises. Lahendusteni ei jõudnud. Lohutamiseni otseselt ka mitte. Magasin selle kõige lõpetuseks suht nigelalt.
Laupäeval kolisin. Nüüd on mu korteris juba piisavalt asju, millalgi pean leidma aja, et neile koht leida ja nad kuhugi ära panna. Igatahes on selge see, et mu nö garderoob on siiski üliväike. Mitte ruumiliselt iseenesest, vaid just selle ruumi kasutamatajätmises. Pean kindlasti mingi hea lahenduse sinna välja nuputama, sest mu asjad lihtsalt ei mahu ära või ei pääse ma neile ligi.
Ja siis ma läksin suure üllatusena laupäeva õhtul välja. Minu tohutuks üllatuseks oli täitsa tore ja kohati sadas selliseid pirne, et irvita kõht kõveraks. Üllatas see sellepärast, et muidu pole nalja nagu saanud. Ja koju jõudsin ma 15 min varem.
Öösel magasin jälle halvasti ja ärkasin liiga vara. Pakkisin oma asjad kokku ning põrutasin Tartusse. Seal vedas H mu kohe poodidesse. Kusjuures, esimene asi, mida ma Tartus nägin, oli sild, kus mu võtmehoidja oli isegi veel küljes. Kui ma sellest rääkinud pole, ei tee ma seda ka nüüd. Muhelema ta igatahes võttis.
Eilne päev möödus mul seminaril ja kui ma liikuda sain, siis kõrgetel kontsadel ja ainult joostes. Esimene veerand päevast oli nii igav, et ma pidin pidevalt magama jääma. Seda takistas vaid ja ainult fotograaf, kes meist pilte tegi. Aga siis läks huvitavaks! Lausa väga huvitavaks. Kuni selleni, et seminar sai läbi, ma pidin linna jooksma, läksin suvaliste bussidega ehku peale ekslema, jõudsin õigesse kohta, kappasin kontsadel jäises ja libedas Tartus teise kesklinna otsa. Ja pidin lõpuks poole 7-se bussi asemel minema sellele, mis kell 8 väljus. Tallinnasse jõudes rõõmustas mind ainult see, et siin on asfalt ja mitte jää. Ja kuna ma totaalselt väsinud ja vihane olin, siis ma tormasin koju ka nagu torpeedo. Ning rahunesin lõpuks maha.
Siiski, kuna mul juba pühapäeval katus ära sõitis, ent ma seda hoolikalt varjasin, lasin kõik need pisarad välja eile õhtul bussis.
Öösel magasin nagu beebi, ent hommikul olin ikka nii väsinud, et ei viitsinud ei üles tõusta ega tegus olla. Õhtul peab olema, sest ees seisab jälle väike kolimine.
Veidikene imelik on olla, sest inimesed, keda ma kartnud olen, suhtuvad minusse mingil põhjusel hästi. Hämming.
Üks hea lause, mida eile seminaril nägin ja mis meelde jäi. Konteksti ja tegelikku tähendust ma siinkohal ei avalda.
Igatahes- "When those who make the law break the law in the name of law there is no law"
Aeg on hetkel midagi sellist, mida ma pole võimeline defineerima. Reedel oli mul selline tunne, et eile hommikul oli ju esmaspäev, kuidas nüüd juba reede on??? Nii ongi. Ma ei saa aru, kuhu ja kuidas aeg kaob, ent seda ta teeb.
Reedel istusin ma üksinda ema juures ja olin maailma õnnetuim. Mõtlesin nii, et pea ragises. Lahendusteni ei jõudnud. Lohutamiseni otseselt ka mitte. Magasin selle kõige lõpetuseks suht nigelalt.
Laupäeval kolisin. Nüüd on mu korteris juba piisavalt asju, millalgi pean leidma aja, et neile koht leida ja nad kuhugi ära panna. Igatahes on selge see, et mu nö garderoob on siiski üliväike. Mitte ruumiliselt iseenesest, vaid just selle ruumi kasutamatajätmises. Pean kindlasti mingi hea lahenduse sinna välja nuputama, sest mu asjad lihtsalt ei mahu ära või ei pääse ma neile ligi.
Ja siis ma läksin suure üllatusena laupäeva õhtul välja. Minu tohutuks üllatuseks oli täitsa tore ja kohati sadas selliseid pirne, et irvita kõht kõveraks. Üllatas see sellepärast, et muidu pole nalja nagu saanud. Ja koju jõudsin ma 15 min varem.
Öösel magasin jälle halvasti ja ärkasin liiga vara. Pakkisin oma asjad kokku ning põrutasin Tartusse. Seal vedas H mu kohe poodidesse. Kusjuures, esimene asi, mida ma Tartus nägin, oli sild, kus mu võtmehoidja oli isegi veel küljes. Kui ma sellest rääkinud pole, ei tee ma seda ka nüüd. Muhelema ta igatahes võttis.
Eilne päev möödus mul seminaril ja kui ma liikuda sain, siis kõrgetel kontsadel ja ainult joostes. Esimene veerand päevast oli nii igav, et ma pidin pidevalt magama jääma. Seda takistas vaid ja ainult fotograaf, kes meist pilte tegi. Aga siis läks huvitavaks! Lausa väga huvitavaks. Kuni selleni, et seminar sai läbi, ma pidin linna jooksma, läksin suvaliste bussidega ehku peale ekslema, jõudsin õigesse kohta, kappasin kontsadel jäises ja libedas Tartus teise kesklinna otsa. Ja pidin lõpuks poole 7-se bussi asemel minema sellele, mis kell 8 väljus. Tallinnasse jõudes rõõmustas mind ainult see, et siin on asfalt ja mitte jää. Ja kuna ma totaalselt väsinud ja vihane olin, siis ma tormasin koju ka nagu torpeedo. Ning rahunesin lõpuks maha.
Siiski, kuna mul juba pühapäeval katus ära sõitis, ent ma seda hoolikalt varjasin, lasin kõik need pisarad välja eile õhtul bussis.
Öösel magasin nagu beebi, ent hommikul olin ikka nii väsinud, et ei viitsinud ei üles tõusta ega tegus olla. Õhtul peab olema, sest ees seisab jälle väike kolimine.
Veidikene imelik on olla, sest inimesed, keda ma kartnud olen, suhtuvad minusse mingil põhjusel hästi. Hämming.
Üks hea lause, mida eile seminaril nägin ja mis meelde jäi. Konteksti ja tegelikku tähendust ma siinkohal ei avalda.
Igatahes- "When those who make the law break the law in the name of law there is no law"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar