30. nov 2007

Hetkel ma tunnen, et keegi mind ei armasta

Tänud. Mulle endale oma elu niimoodi elamise eest. Tehtud valikute eest. Karmavõlgade eest. Selle õppetunni eest, millest ma olen juba hea mitu aastat aru saanud. Oma saatuse eest. Nullilähedase väljavaate eest. Rumaluse eest. Lühinägelikkuse eest. Naiivsuse eest. Oma südame täies ulatuses mängu panemise eest. Sinisilmsuse, andestamise ning uute võimaluste andmise eest. Et ma end alati olen nõus laskma porri trampida, kahurilihaks olema ning kalts olema.

Ning tänud ka oma positiivse mõtlemise säilimise eest. Ehk kummaliselt paistvate võimaluste kasutamise eest. Pea ees tundmatusse vette hüppamise eest. Kaine mõistuse eest ning kastanite tulest välja toomise eest.
Kui mu elu elemendid näitavad mulle head elu, siis mina tahaks teada vaid ühte- millal ma olen seal, et olen selle lõpuks ära teeninud ning see mulle üle antakse? Kui see on minu ainus motivaator edasiminekuks, siis pettumuse vältimiseks peab mulle vahepeal konti ka andma. Aus kaup minu meelest.
Palun pai, kalli ja tähelepanu. Palun? Palun! Palun...

Kommentaare ei ole: