8. aug 2007

Makes You Feel So Empty Sometimes

Vaatasin eile Paha maa'd. Minu jaoks võtab selle kokku kõige paremini ainult üks sõna--- disturbing. Kala poetatud fraas, et kui mõtled, et endal on kõik halvasti, vaata seda ja saad aru, et endal on kõik korras, sobis filmi väga hästi iseloomustama. Väga tabavalt öeldud, kas pole. Ent kui tihti tegelikult sina mõtled, et jou, mul on kõik väga kakasti aga sellel prügikollil seal tänavanurgalt, kust ma tööle pööran, on veel hullemini? Ma nt küll ei mõtle sellele iga päev.
See selleks. Filmi juures oli minu enda jaoks naljakas see, et kuigi valdan soome keelt väga hästi, loen ma ikka subtiitreid. Vist harjumusest. Keelt, mis on olnud 1/5 mu elust mu teine keel, mida ma oskan. Eks ma mingi hetk muidugi süvenesin nii, et enam ei lugenud. Ei saanudki, sest tõlge oli ikka päris paha minu meelest. Kuidagi väga soomepäraste lauseehitustega, mõned eestikeelse lause jaoks olulised sidesõnad (sidussõnad või???) olid puudu jne. Silmale ja mõttele riivav. Kohmakas. Kuigi, kui filmis kõlas lause "Sinulla on kauniit lapset" hakkasin ma naerma, sest see lause kõlas jube perversselt. Mitte oma mõtte poolest, kõla pärast.
Ja kui soome keelega jätkata, pole ma seda pea kaks kuud enam kasutanud. Telekast suudan ma seda vaadata. Kuigi enese sellele häälestamine võtab aega. Subtiitrid on isegi kohe ok. Kui aga seda räägitakse, ärritun ma kohutavalt. Ma ei taha tänavalgi soome keelt kuulda, tahaks neile kohe kallale minna. Kuigi see inimene ei ole midagi teinud. Vot nii väsinud olen ikka veel oma endisest tööst.
Nüüd hakkab inglise keel tagasi tulema. Kahtlen mõnikord oma õigekirjas. See aga pole siiski midagi, sest kasutan siiani väljendit Ei kun..., mõne asja nimi tuleb esimesena soome keeles ja ma pean mõnikord isegi teistelt küsima, et misasi see eesti keeles oligi??? Ja kui see keegi, kellelt ma küsin, soome keelt ei oska, pean ma seda asja hakkama eesti keeles seletama. A kui asja nimi on soome keeles meeles, ei pruugi eestikeelsest seletamisest ka alati välja midagi tulla.
Veel olulist eilsest: käisime Kalaga teletornis. Selline tunne oli, nagu oleks ajarännanud. Kõik see sisustus, liftid, restoran... Apua! Samas, vähemalt oli vestibüülis olulise info lehel kirjas, et seda plaanitakse kunagi remontida. Kunagi. Infolehed teletorni kohta olid seal ainult inglisekeelsed ja see remondile viitav osa oli tulevikuvormis. Kamoon, parem oleks, et nad seal remonti teevad, sest ma oletan, et see on ikka paras turistiatraktsioon küll ja et see post üldse kuidagi kasulik ka tulevikus oleks ja mitte kõrvu pea alla ei paneks endaga lähedalasuvaid maju (ka betoonikaaeda (heh valesti läks! Aga nii naljakalt, et ma ei parandagi ära)) kaasa haarates.
LISA: samal ajal, kui Kala eile mulle burgsi ostis (mida ma ei saanud ise teha, sest mul oli miniseelik seljas ja et sel suvel alles esimest korda, olin häbelik), kuulasin mina autos R2-te. Sealt tuli just Vaiko Eplik Show ja ta mängis seal 80ndate eestikeelseid lugusid. Fenomenaalne! Mulle meenusid kohe suved maal, kus vanama kuulas ainult Vikerraadiot ja kust selliseid lugusid siis ju ainult tuligi. Kõik kõlasid tuttavalt!!! Lapsepõlv! Aint, et ma ei olnud kunagi varem ju sõnu märganud... Fantastiline! Üks lugu, mis eriti meelde jäi, oli Ele ja Kaja Kõlari ja Radari lugu Naerusuud. Oh, mis ma siin ikka jahvatan, kuula ise seda!!!

Kommentaare ei ole: