Kui ma eile lõpuks koju jõudsin, leidsin ma voodilt ühe suure karbi. Eee.... Läksin lähemale, et uurida, mis see on. Selline ilus- ilus, naaatukene väiksem kui kingakarp. Ja peal on silt. Eee... Ja sildi peal oli "KAJALE. Aga pese igaks juhuks enne kasutamist ära." Mulle!!!!! A mis mõttes ma pean selle ära pesema??? Mis seal sees on siis???? Nii ma ei teinudki seda enne lahti, kui alles siis, kui Kala koju tuli. Noh, tegin siis kätevärinal selle karbi lõpuks lahti ja seal oli termos ja kaks tassi!!!
Ma olin juba ära unustanud, et ma termostassi omale tahtsin ja Kala selle töölt tooma pidi. No tegelikult ta pidi mulle oma Lätist saadud termostassi tooma aga see oli kuskile ära kadunud ja nii sai ta mulle siis sellise komplekti. Kuna me hetkel tööl kahekesi ja see teine kohmi ei joo, oleks paaaalju lahedam ise kodust oma tassiga kohm kaasa võtta. Nüüd ma saangi! Ja lausa termosega!!! Küll ma olen uhke!
Ja selle üle olen ka, et täna, lõpuks pärast ma arvan, et kuud jalgrattaomanikuna, tulin ma esimest korda täna rattaga tööle. Ma vihkan, et Tallinnas on nii paljudes kohtades kõnniteede ääred nii kõrged ja et paljudes kohtades ei ole neil kaldpindasid! Nagu täitsa pekk! Sõida siis niimoodi rattaga, et muudkui iga tee lõpus tule rattalt maha, tõsta ratas sõiduteele ja siis natu aja pärast jälle tagasi. Mul on ju kruiiser, sellega ikka ei sõida alla ja üles.
No ega muud huvitavat polegi. Nokitsesin eile plaatide kallal, kus pildid peal ja sain joonistamisidee. Lisaks mõtlen, et tahan pilte teha. Ja palju! Aga mulle ei meeldi ju üksi kuskil uurimisretkedel käia. Võibolla ma olen imelik, ent kui ma midagi uurima ja fotokat paika sättima hakkan, unustan ümbruskonna ära. No ja lihtne on siis mind mitte märgata ja alla ajada või kukun ma ise kuhugi või siis üldse--- mult fotokas ära krabada. Ma ütleks, et see on täitsa ihaldusväärne fotokas ju küll. Nojah, ütleme siis otse--- kardan üksi. Kunagi ei kartnud, nüüd kardan. Põhjust, miks, on nagu ka, ma leian. Otsin jah õigustusi, otsin jah. Ja mis siis???
Kuna meil Kalaga oli juba talvepuhkuse ajal plaan ühel vaatamisväärsusel käia, tuli mul see seekord maalt linna sõites ja seda nähes, meelde. Otsisin, et palju see siis maksab ja noh, mida sealt saab. Vaadake ka. Eriti restorani pilte. Ma kõigepealt ehmatasin, siis naersin end helerohelise-pastell-lilla kirjuks.
Avastasin, et Amy Winehouse näeb välja nagu päriselu barbie. Et selline ülipeenikeste jäsemetega, selle kohta natuke liiga suurte tissidega ja loomuliku kohta liiga kohevate juustega.
Ma olin juba ära unustanud, et ma termostassi omale tahtsin ja Kala selle töölt tooma pidi. No tegelikult ta pidi mulle oma Lätist saadud termostassi tooma aga see oli kuskile ära kadunud ja nii sai ta mulle siis sellise komplekti. Kuna me hetkel tööl kahekesi ja see teine kohmi ei joo, oleks paaaalju lahedam ise kodust oma tassiga kohm kaasa võtta. Nüüd ma saangi! Ja lausa termosega!!! Küll ma olen uhke!
Ja selle üle olen ka, et täna, lõpuks pärast ma arvan, et kuud jalgrattaomanikuna, tulin ma esimest korda täna rattaga tööle. Ma vihkan, et Tallinnas on nii paljudes kohtades kõnniteede ääred nii kõrged ja et paljudes kohtades ei ole neil kaldpindasid! Nagu täitsa pekk! Sõida siis niimoodi rattaga, et muudkui iga tee lõpus tule rattalt maha, tõsta ratas sõiduteele ja siis natu aja pärast jälle tagasi. Mul on ju kruiiser, sellega ikka ei sõida alla ja üles.
No ega muud huvitavat polegi. Nokitsesin eile plaatide kallal, kus pildid peal ja sain joonistamisidee. Lisaks mõtlen, et tahan pilte teha. Ja palju! Aga mulle ei meeldi ju üksi kuskil uurimisretkedel käia. Võibolla ma olen imelik, ent kui ma midagi uurima ja fotokat paika sättima hakkan, unustan ümbruskonna ära. No ja lihtne on siis mind mitte märgata ja alla ajada või kukun ma ise kuhugi või siis üldse--- mult fotokas ära krabada. Ma ütleks, et see on täitsa ihaldusväärne fotokas ju küll. Nojah, ütleme siis otse--- kardan üksi. Kunagi ei kartnud, nüüd kardan. Põhjust, miks, on nagu ka, ma leian. Otsin jah õigustusi, otsin jah. Ja mis siis???
Kuna meil Kalaga oli juba talvepuhkuse ajal plaan ühel vaatamisväärsusel käia, tuli mul see seekord maalt linna sõites ja seda nähes, meelde. Otsisin, et palju see siis maksab ja noh, mida sealt saab. Vaadake ka. Eriti restorani pilte. Ma kõigepealt ehmatasin, siis naersin end helerohelise-pastell-lilla kirjuks.
Avastasin, et Amy Winehouse näeb välja nagu päriselu barbie. Et selline ülipeenikeste jäsemetega, selle kohta natuke liiga suurte tissidega ja loomuliku kohta liiga kohevate juustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar