Teerulli alla jäänud keedetud kana

Õhtuks oli mul selline tunne, nagu oleks keegi mu kõigepealt totaalselt läbi peksnud ja ma oleks siis teerulli alla jäänud. Vähemalt alakeha pidi küll. See valu oli õudne. Istuda ei saanud, liikuda ei saanud, pikali ka ei saanud olla, jalgade liigutamine oli üldse kohutav piin. Selline tunne oli jalgades, nagu oleks keegi kondid liha küljest lahti keetnud ja põlvedele oleks kummalegi oma 500 kg pandud. Lõpuks ma jäin küll magama, aga siis surid jalad pidevalt ära.
Hommikul oli selline tunne, et ma ei lähe mitte kuskile. Sellise teosammuga ei jõuagi kuskile ja trepist liikumine tundus niikuinii ülima eneseületamisena. Aga siin ma olen. Mõnes mõttes nagu katsejänesena, et palju ma kannatan. Kui tänase üle elan, olen ikka eriti tubli. Tegelikult ei oleks see päeva üleelamine ehk nii õudne, kui pidevalt ringi liikuma ei peaks, ühel kohal istumise saab pika katsetamise peale lõpuks talutavaks teha. See vahepealne tõusmine ja liikumine on hullud. Õnneks ma olen grimasse suutnud vältida ja keegi siin ei tea, et mu ainus unistus täna on kodu. Minuteid tööpäeva lõpuni loen ärkamise hetkest. Mul pole ettekujutustki, millest selline valu!
Ah jaa, mul on kõik jõulukingid veel ostmata, APPI!!! (mulle tuli juba mingi jõulukataloog postkasti) :P