Ma ärkan endiselt aeg-ajalt üles keset ööd täiesti väljapuhanuna ja kindla teadmisega, et on aeg ärgata. Kohutavalt masendav. Eriti teades, mismoodi samasugune asi mõned aastad tagasi lõppes.
Teiseks on mul alates laupäevast selline kummaline teadmine, et nüüd algab uus peatükk. Ja ma olen selleks imelikul kombel täiesti valmis. Ma ei tea... Kas see muutus tuleb nüüd sealt, kus ma arvan selle tulevat või algusega hoopis kuskilt mujalt, ma ei tea. Pisike hirm on ka sees, selline ootusärevus.
Kui nüüd teemat vahetada, siis on mul täiesti kõrini väikeste laste teemadest. Igal pool on rasedad, kes kurja pilguga vaatavad, kui neist liiga lähedalt mööduda (karjugu nende peale, kes kätt ette panemata läkastavad läheduses!), pisikesed röökivad lapsed, pisikesed ringi jooksvad lapsed ja teemad lastest. Aitab nüüd küll, eks, maailmas on muud ka. Vähemalt minu meelest. See häirib mind kohutavalt justnimelt sellepärast, et ma olen mainitud olevuste otsa viimastel päevadel nii palju komistanud, et tõsine siiber on.
Ja tegelikult ma ei olegi väsinud. Kuigi võiks arvata, et olen, sest tänane ärkamine oli tõesti vara.
Selle nädala kaks vaba päeva on ka juba tihedalt täis buugitud, järgmise nädala esimene päev ka juba, puhkust ei paista kusagilt. Tahaks vist nutta. Või ei tahaks...?
Teiseks on mul alates laupäevast selline kummaline teadmine, et nüüd algab uus peatükk. Ja ma olen selleks imelikul kombel täiesti valmis. Ma ei tea... Kas see muutus tuleb nüüd sealt, kus ma arvan selle tulevat või algusega hoopis kuskilt mujalt, ma ei tea. Pisike hirm on ka sees, selline ootusärevus.
Kui nüüd teemat vahetada, siis on mul täiesti kõrini väikeste laste teemadest. Igal pool on rasedad, kes kurja pilguga vaatavad, kui neist liiga lähedalt mööduda (karjugu nende peale, kes kätt ette panemata läkastavad läheduses!), pisikesed röökivad lapsed, pisikesed ringi jooksvad lapsed ja teemad lastest. Aitab nüüd küll, eks, maailmas on muud ka. Vähemalt minu meelest. See häirib mind kohutavalt justnimelt sellepärast, et ma olen mainitud olevuste otsa viimastel päevadel nii palju komistanud, et tõsine siiber on.
Ja tegelikult ma ei olegi väsinud. Kuigi võiks arvata, et olen, sest tänane ärkamine oli tõesti vara.
Selle nädala kaks vaba päeva on ka juba tihedalt täis buugitud, järgmise nädala esimene päev ka juba, puhkust ei paista kusagilt. Tahaks vist nutta. Või ei tahaks...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar