Spagetist nõrgem

Ega see füüsilise töö tegemine ikka naljaasi ei ole. Eile tassisin hunniku puid ja briketti õuest keldrisse ja pärast olin suremise äärel. Vasaku käe kõik sõrmed on kinni teibitud, sest suure hurraaga ma ei mõelnud, et soonin oma sõrmed korralikult katki. Öka.
Üks asi sai selle rabamisega siiski selgeks- kui ma kohe trenni ei lähe, suren ma varsti ära. Ja ma ei tee nalja. See pikalt haige olemine (mille käigus on võimatu trenni teha. No eks proovigu imestaja ise palavikus olles jõudu leida trenniks!) ja kogu aeg töötamine on paraku oma liigagi märgatava jälje jätnud. Täiesti murettekitav. Aga ma päriselt ka lähen kas reedel või hiljemalt järgmisel nädalal taas trenni!
Eile oli äärmiselt meeldiv vestlus O-ga hipide sauna ja kolmeaksliliste maastikuautode teemal. Dziisus, mida teema, aga samas oli ehk liigagi naljakas.
Üks tähelepanek veel- kui ma teistele head nõu suudan anda, miks ma siis endale sama ei suuda teha? Nüüd on H avastanud, et ma tõesti kuulan, lohutan, annan nõu ja juhin tähelepanu asjadele, mida ta ise ei ole märganud. Mul ei ole selle vastu midagi, üldsegi mitte! Lihtsalt, kui ma vaid ennast ka nii aidata ja lohutada oskaks, kui vaja.