Kui ma eile EKG-le ütlesin, et ilmselt ma täna juba naeran kogu selle absurdse ja totaka situatsiooni üle, siis ma ei mõelnud päris sellist naermist, mida ma hetkel naeran.
Mainitud totaka situatsiooni taga on otseloomulikult viimasel ajal siin tihti esinenud seltsimees O, kes on ikka nii napakas, kui üldse olla saab. Pean ausalt ütlema, et veel napakam, kui ma paaril viimasel päeval temast arvama olen hakanud. Ta tuli eile õhtul lõpuks välja sokeeriva uudisega, millest ta oleks pidanud kohe alguses rääkima ja see võttis mu täiesti sõnatuks. Täiesti. Ma ei saanud kogu asja loogilisusest aru ega saanud aru ka, kuidas või millega see inimene mõtleb. Go figure... Ja oleks ta mind siis aint ühe uudisega sokeerinud. Ei! Kohe sinna otsa tuli teine ja veel kummalisem uudis. Selline, millest ma üldse kohe aru ei saa.
Täna hommikuks ei olnud see teema ikka veel naljakas. Mõtlesin pingsalt, mida edasi teha või kuidas selle inimesega üldse enam edasi suhelda, sest seda ma talle mingis meeltesegaduses ja suures sokis lubasin. Trepist alla jalutades ma korraks mõtlesin veel, ehk ma naasen koju teema üle südamest naerdes, ent ma ei osanud arvatagi, et ma juba paari minu pärast nii irvitan, et hoopis mulle O asemel hullumaja vaja on (vähemalt möödujate arvates). Ja asja naljakaks muutumises on süüdi üks täiesti võõras mees.
Ma näen teda ikka peaaegu igal hommikul oma bussipeatuses. Ta vaatab mind iga kord sellise ülisõbraliku pilguga. Täna seisin ma bussipeatuses olev putka nurga taga, et end tibutava vihma eest kaitsta, kui lähenes see mees. Ta vaatas kõik peatuses olijad hoolega üle, sattus justkui segadusse, vaatas veel, nägi siis lõpuks mind, ja ta näole ilmus rahulolev ja südamest siiras naeratus. Mina purskasin naerma. Kohe häälega. Teised inimesed vaatasid ja mul oli isegi kergelt häbi. Aga päev oli korras! Ma nii tahaks seda meest tänada, ise ilmselt oma teost aru saamata muutis tema minu päeva päikseliseks.
Ja O teema tundub nüüd nii tobe ja halenaljakas, et mul on jaksu selle inimesega suhelda nii, nagu poleks mitte kunagi mitte midagi imelikku olnudki.
Mul on vähemalt praegu küll tunne, et järgmine kord seda Hommikust Meest nähes lähen ma tema juurde ja tänan teda kättpidi.
Superpäev!
Mainitud totaka situatsiooni taga on otseloomulikult viimasel ajal siin tihti esinenud seltsimees O, kes on ikka nii napakas, kui üldse olla saab. Pean ausalt ütlema, et veel napakam, kui ma paaril viimasel päeval temast arvama olen hakanud. Ta tuli eile õhtul lõpuks välja sokeeriva uudisega, millest ta oleks pidanud kohe alguses rääkima ja see võttis mu täiesti sõnatuks. Täiesti. Ma ei saanud kogu asja loogilisusest aru ega saanud aru ka, kuidas või millega see inimene mõtleb. Go figure... Ja oleks ta mind siis aint ühe uudisega sokeerinud. Ei! Kohe sinna otsa tuli teine ja veel kummalisem uudis. Selline, millest ma üldse kohe aru ei saa.
Täna hommikuks ei olnud see teema ikka veel naljakas. Mõtlesin pingsalt, mida edasi teha või kuidas selle inimesega üldse enam edasi suhelda, sest seda ma talle mingis meeltesegaduses ja suures sokis lubasin. Trepist alla jalutades ma korraks mõtlesin veel, ehk ma naasen koju teema üle südamest naerdes, ent ma ei osanud arvatagi, et ma juba paari minu pärast nii irvitan, et hoopis mulle O asemel hullumaja vaja on (vähemalt möödujate arvates). Ja asja naljakaks muutumises on süüdi üks täiesti võõras mees.
Ma näen teda ikka peaaegu igal hommikul oma bussipeatuses. Ta vaatab mind iga kord sellise ülisõbraliku pilguga. Täna seisin ma bussipeatuses olev putka nurga taga, et end tibutava vihma eest kaitsta, kui lähenes see mees. Ta vaatas kõik peatuses olijad hoolega üle, sattus justkui segadusse, vaatas veel, nägi siis lõpuks mind, ja ta näole ilmus rahulolev ja südamest siiras naeratus. Mina purskasin naerma. Kohe häälega. Teised inimesed vaatasid ja mul oli isegi kergelt häbi. Aga päev oli korras! Ma nii tahaks seda meest tänada, ise ilmselt oma teost aru saamata muutis tema minu päeva päikseliseks.
Ja O teema tundub nüüd nii tobe ja halenaljakas, et mul on jaksu selle inimesega suhelda nii, nagu poleks mitte kunagi mitte midagi imelikku olnudki.
Mul on vähemalt praegu küll tunne, et järgmine kord seda Hommikust Meest nähes lähen ma tema juurde ja tänan teda kättpidi.
Superpäev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar