Mina ja hea inimene?

Täna omikul oli nii paha olla, et see oli lausa kahtlane. Vähe sellest, et süda oli megapaha, ei saanud ma bussist maha. Ei saa lihtsalt jalgu alla ja kõik. Pärast selgus tööl, et töökaaslased arvasid, et mul on täna mingi eripaha tuju, et ma niimoodi vaikselt nurgas istun. Kuulnud põhjust, ohkasid nad kergendatult, et jumal tänatud ent hakkasid siis muretsema, miks ma siin siis üldse olen.
Ja R2 -ga ma hetkel ei räägi. Tülis me just ei ole aga üleküllastus sai üksteisest, ma arvan. Ta võib ühel hetkel olla täiesti armastusväärne ja normaalne ja järgmisel hetkel sellise labasuse pirni panna või nii nõmedalt öelda, et ma jään täitsa mõttesse, miks selline inimene mu sõber üldse on. Tänulikkus, et ta leidis kuskilt mu lemmiklaulu ja otsis seda ikka hea tükk aega (kusjuures, ta tegeles sellega täiesti omaalgatuslikult), on nüüdseks üle läinud. Olgu omaette, kui tahab.
Nädalavahetusel tuleb külla üks sugulane, keda ma eriti ei salli. Selline tädi, kes on alates sellest ajast, kui ma teda mäletan, ikka ja alati teatanud mulle, kuivõrd halb laps ma ikka olen. Ikka väga halb. Kohutavalt halb. Ok, olen jah, aga ma ei saa aru, miks see tema asi on ja kuidas see temale küll ette jääb??? Seekord ma kas väldin teda, ütlen talle kogu tema kõnest innustatuna väga halvasti (ja miks ka mitte?!) või siis tõmban ette oma kõige parema näo ja muudkui näitlen ülipüüdlikku ja tubli. Oi, kuidas ma teda ikka ei salli!