Ükspäev oli nii:
kuidagi ma olin hommikul suutnud oma söögikarbi käekotti toppida. Õhtul see sama imega sinna enam ei mahtunud. Et ma ei tahtnud mingisse hiigelsuurde poekilekotti seda toppida ja tuules lehvitada või lihtsalt karpi kaenlasse võtta, toppisin ma rahakoti söögikarpi, mille kaas käib väga raskelt ja siis karbi kotti. Töökaaslane Mn irvitas, et vot oleks äge, kui ma selle sinna karpi unustaks ja siis järgmisel päeval nt poodi läheks. Jube lahe oleks siis müüja reaktsiooni näha, kuidas tuleb keegi ja võtab kõigepealt kotist välja karbi ja sellest siis rahakoti.
Õhtu oli ilusilus ja kuna Mn must aint paar tänavat edasi elab, saame me temaga koos koju minna. Seekord siis jalutasime. Rääkisime niisama igasugusest asjast ja poe juures mõtlesime, et lähme poodi, ostame glasuuriga sõõrikuid ja siis jalutame südamerahuga teokiirusel edasi. Mõeldud, tehtud! Saiad välja valitud, liikusime kassa suunas. Kui ma siis rahakotti otsima hakkasin, jõudis meile mõlemale korraga kohale, et nüüd saabki nalja! Kummalisel kombel avanes kaas seekord kergelt ja ma sain rahakoti kätte nii, et keegi teine ei näinudki, kus see oli. See ei tähenda, et meil naljakas ei olnud! Teadmine, et asi oleks võinud naljakas olla ajas ikkagi naerma.
Tegelikult oli veel seda naljakam, et Mn rääkis just, mismoodi ta sõbranna õde sõbranna telefoni salvestas enda esitatud heledahäälse laulu "Kapsas, kapsas, kaaaartul, kaaaalikas!" ja pani selle helinaks. Uue helinaga isik, kel muidugi oma helinast aimu polnud, sõitis trolliga, kuulas helinat ja mõtles, et on alles imelik, kellel siuke helin telefonis ja siis veel ei vasta ka. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar