Tagantjärgi mõeldes oli eile palju selliseid juhtumisi, mis soodustasid eilse märkamist või mis tunduvad kahtlased, nagu oleks teadnud, mis juhtuma hakkab.
Olin maal ja vaatasin telekat. Beani. Hullult meeldib. Kuigi see oleks muidugi märgatavamalt parem, kui see ämeerika sealt eemaldada. Film läbi, magama ka veel minna ei taha. Raamat sai ka eelmisel päeval läbi, uut ei suuda leida. Lisaks ei saa magama minna, sest vanaisa toimetamised köögis on liiga kahtlased ja jälgimist nõudvad. Tahaks tema enne magama saata ja siis alles ise magama minna. Aga ta ei lähe ja on kergelt tige mu peale, et ma teda tagant torgin.
Kui ta lõpuks läks, ei suutnud ma uinuda, sest mõtlesin talle ja isale. Aga sel teemal teine kord. Järsku kostub teelt mingeid noorte hääli ja siis käib meie värav. Ma olin sekundiga püsti nagu püssikuul, sest koer oli ööseks lahti jäänud ja ma tahtsin näha, kas tõesti tehti värav lahti. Veendunud, et nii see tõesti on, tormasin välja, et koer kinni püüda. Ent koer oli ketis ja magas õndsa und. Igaks juhuks jooksin värava juurde, et see kinni panna ja ei üllatunud väga, kui leidsin, et üks pool autoväravast on läinud (jalgväravat meil ju enam polnud). Teele tormates nägin eemal üle 10 liikmelist noortekampa ja kuulsin mingit sellist kolinat nagu värav võiks teha. Kappasin meeletus vihas tuppa tagasi ja kutsusin abivägesid. Nii me siis neljakesi lippasime mööda teed, tädi helistas turvameestele (sest kujutate ette, politsei meid ei teeninda, kuna Falck on eelisteenindaja ja Falck ei saa midagi teha, kuna neil pole politsei õiguseid ja politsei ei tule enne kohalegi, kui midagi (huvitav küll, mis???) on juhtunud) ja ma suutsin oma plätudega joostes põrgumüra tekitada. Kui kampa nägime, hakkasime kamba peale karjuma. Ega nad ilmselt ei oodanud, et keegi midagi kuuleb või järgi jookseb. Paraku põgenesid nad majja. Ülim rumalus ju tegelikult! Eriti, kui on kavatsus väita, et me pole teinud. Et seltskond päris tee äärsesse majja end ei peitnud ja just selle maja juures ka tänavavalgustus ei töödanud, arvasid nad ilmselt, et me nad silmist kaotasime ja minema läksime. Aga ei. Me peitsime end teise maja aia taha ja kuulasime kõike pealt. Võibolla olen ma imelik, ent mulle tundub rumalus kõva häälega sel teemal väljas arutleda, kui hetk varem on sind taga aetud! Järgmine hetk tulid kaks tüüpi jalgratastega sellest seltskonnast ja me suutsime neist ühe kinni püüda. Tema peale karjumise ja õiendamise ajal tulid ka turvad. Päris korralik õiendamine käis. Läheduses olevate majade tuled pandi põlema, ent mitte keegi ei tulnud välja. Kas pole kummaline?! Teine noormees ei jätnud oma sõpra hätta ja tuli ka meie juurde teda kaitsema. Turvamees tõi majast välja veel kolm tüüpi. Ülejäänud keeldusid tulemast. Seltskond üritas selgeks teha, et nad pole seda väravat võtnud ja nad ei tea midagi. Ilmselt lülitas nende loogiline mõtlemine end välja, sest niivõrd ajuvabasid seletusi ja vabandusi annab välja mõelda. Et mu tädi hakkas ühele noormehele juba kallale minema, pidin lisaks veel teda täiega kinni hoidma. Tegelikult kartsin, et ta virutab mulle ka. Äkki küsib teine jalgrattaga olnud noormeestest, kas me jätame nad rahule, kui nad näitavad, kus värav on. Ja järgmine hetk suutsid ülejäänud kambast juba väita, et nemad pole võtnud, nad lihtsalt kogemata nägid seda öösel pilkases pimeduses. Hahh!
Kui ta lõpuks läks, ei suutnud ma uinuda, sest mõtlesin talle ja isale. Aga sel teemal teine kord. Järsku kostub teelt mingeid noorte hääli ja siis käib meie värav. Ma olin sekundiga püsti nagu püssikuul, sest koer oli ööseks lahti jäänud ja ma tahtsin näha, kas tõesti tehti värav lahti. Veendunud, et nii see tõesti on, tormasin välja, et koer kinni püüda. Ent koer oli ketis ja magas õndsa und. Igaks juhuks jooksin värava juurde, et see kinni panna ja ei üllatunud väga, kui leidsin, et üks pool autoväravast on läinud (jalgväravat meil ju enam polnud). Teele tormates nägin eemal üle 10 liikmelist noortekampa ja kuulsin mingit sellist kolinat nagu värav võiks teha. Kappasin meeletus vihas tuppa tagasi ja kutsusin abivägesid. Nii me siis neljakesi lippasime mööda teed, tädi helistas turvameestele (sest kujutate ette, politsei meid ei teeninda, kuna Falck on eelisteenindaja ja Falck ei saa midagi teha, kuna neil pole politsei õiguseid ja politsei ei tule enne kohalegi, kui midagi (huvitav küll, mis???) on juhtunud) ja ma suutsin oma plätudega joostes põrgumüra tekitada. Kui kampa nägime, hakkasime kamba peale karjuma. Ega nad ilmselt ei oodanud, et keegi midagi kuuleb või järgi jookseb. Paraku põgenesid nad majja. Ülim rumalus ju tegelikult! Eriti, kui on kavatsus väita, et me pole teinud. Et seltskond päris tee äärsesse majja end ei peitnud ja just selle maja juures ka tänavavalgustus ei töödanud, arvasid nad ilmselt, et me nad silmist kaotasime ja minema läksime. Aga ei. Me peitsime end teise maja aia taha ja kuulasime kõike pealt. Võibolla olen ma imelik, ent mulle tundub rumalus kõva häälega sel teemal väljas arutleda, kui hetk varem on sind taga aetud! Järgmine hetk tulid kaks tüüpi jalgratastega sellest seltskonnast ja me suutsime neist ühe kinni püüda. Tema peale karjumise ja õiendamise ajal tulid ka turvad. Päris korralik õiendamine käis. Läheduses olevate majade tuled pandi põlema, ent mitte keegi ei tulnud välja. Kas pole kummaline?! Teine noormees ei jätnud oma sõpra hätta ja tuli ka meie juurde teda kaitsema. Turvamees tõi majast välja veel kolm tüüpi. Ülejäänud keeldusid tulemast. Seltskond üritas selgeks teha, et nad pole seda väravat võtnud ja nad ei tea midagi. Ilmselt lülitas nende loogiline mõtlemine end välja, sest niivõrd ajuvabasid seletusi ja vabandusi annab välja mõelda. Et mu tädi hakkas ühele noormehele juba kallale minema, pidin lisaks veel teda täiega kinni hoidma. Tegelikult kartsin, et ta virutab mulle ka. Äkki küsib teine jalgrattaga olnud noormeestest, kas me jätame nad rahule, kui nad näitavad, kus värav on. Ja järgmine hetk suutsid ülejäänud kambast juba väita, et nemad pole võtnud, nad lihtsalt kogemata nägid seda öösel pilkases pimeduses. Hahh!
Saimegi värava kätte ühest kraavist, paraku suutis selle juures olles mu tädi midagi äärmiselt rumalat teha. Hoolimata sellest, et ma teda ühest käest kinni hoidsin, virutas ta ühele kohale ilmunud tüdrukule pikki pead. Paraku peab ütlema, et selles oli ka midagi head, sest see tüüp, kelle me kõigepealt kinni püüdsime (rahvuselt venelane, rääkis eesti keelt ilma igasuguse aktsendita, ent turvade juuresolekul otsustas, et kasulikum on vene keeles rääkida ja teha nägu, et ei saa midagi aru; alahuules 3 neeti, püksid niimoodi rebadel, et mul tekkis koraks jubedam tahtmine teada saada, kas tal on need mingite imetraksidega pluusi alt kinni või kasutab ta superliimi; trikirattaga ja röökis roppusi nagu metsaline) viskas ratta selle peale maha ja röögatas NIIIII! Sel hetkel mõtlesin ma tõesti, et nüüd tulevad mõlemad pooled mulle kallale, sest ma olin mõlema poole vahel. Ja kui poleks see venelane meie poole astuma hakanud ja väravat kaenlasse võtnud, ilmselt oleks ka. Pärast ütlesid teised ka, et arvasid, et ta tuleb lööma, mitte ei haara väravat.
Noh, saimegi värava tagasi ja ette ka ning selle peale ärkas ka viies meie leeri liige. Ilmselt parem hilja kui mitte kunagi. :P Mind tõsiselt üllatas, et kui me väravat traadiga postide külge sidusime, tulid kaks poissi (üks neist see röökiv kolme neediga venelane, muide) tagasi ja vabandasid ning üritasid peasüüdlase eest asju siluda. Selle asemel, et normaalselt nendega rääkida, hakkas mu tädi jälle karjuma. Mina olin siis see imelik, kes poisse tänas vabanduse eest. Ma leidsin, et see on nendest kena. Eriti, kuna nemadd süüdi tegelikult ei olnud (mäletate, me kuulasime pealt ju enne!) ja said kõige suurema koosa. Venelane ka ilmselt mõned sinikad kinni krabamisest. Kuna suures vaidlemises oli mainitud ka kadunud jalgväravat ja ilmselget nende süüd, pakkusid poisid, et kui nad selle üles peaks leidma, et me siis politseisse avaldust ei teeks. Kõigepealt tassiti see peasüüdlane kohale, kes täiesti kindlasti pidi teadma, kus värav on ning kellel jäi õigust loomulikult ülegi. Ta ei suvatsenudki vabandada. Ent värava tõi tagasi. Häälte järgi ei saanud see meist kagemal kui 100m olla, ent see oli tõesti selline võsastunud koht, kuhu ma ei taibanud vaadata. Imelik on see, et kui see tagasi toodi, kaasnes sellega küsimus, kas SEE on teie värav. Nagu võiks neid seal padrikus veelgi olla. Praegu mõtlen, et kummaline oli ka see, et värava tassis tagasi venelane, mitte peasüüdlane. Lõpuks käitus ta neist kõige mõistlikumalt ning astus meile kallale kippuva (huvitav, kas ta kavatses tõesti üksi viie vastu astuda?) peasüüdlase ja meie vahele ning oleks ise talle hea meelega peksa andnud. Ma ei imestaks, kui oleks andnudki, sest ta oli poisi peale megavihane.
Seega võib öelda, et toimekas öö. Ja kuigi ma olin kindel, et kõik see kokku kestis max 30 min, kestis see tegelikult kokku 2h.
Värav on nüüd tänu naabrimehele selline, et seda eest võtta ei saa, ent mürki ei võtaks, et nad teinekord täis olles vihaga tagasi ei tule...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar