Olen täheldanud, et tõmban enda poole kiiksuga inimesi. Siinkohal olgu seletuseks öeldud, et kiiksu all ei mõtle ma mitte huvitavaid inimesi heas mõttes. Lihtsalt kummalisi inimesi. Sageli ka negatiivses mõttes. Käisin just turul lestakala ostmas ja sattusin ühe huvitava mehe otsa. Seekord selle parema (et mitte öelda kõige parema) kiiksuga. Ja hetkel oli mul taaskord tõsiselt kahju, et ma vene keelt ei oska. Muidu... Oehhhhhhh! Muidu oleks ma Venemaale võinud kolida. Kohe. ;)
Ja teised, keda ma enda poole tõman, on väiksed lapsed. Päriselt ka! Mul oleks nagu silt otsaees:"Väiksed lapsed tulgu kõik minu juurde!". Näiteks? Palun!
Eelmisel aastal R2-ga ühel matkarajal kolistades tuli puu tagant üks laps välja, nägi mind, naeratas, ajas käed laiali ja hakkas minu poole jooksma. Ma ehmatasin ja pugesin R2 taha peitu.
Mõned nädalad tagasi loomaaias võttis võõras laps mu jalast kinni, et veenda ema, et ta ei taha edasi liikuda, ja hakkas siis mulle sülle ronima.
Kõik võõrad lapsed, kes kuskil olema satuvad, kuhu ma külla lähen, hakkavad mind piiluma ja kolivad minu lähedusse, kuni ma neile mingitki tähelepanu pööran. Ja siis olen ma automaatselt nende sõber. Ükskord poes lõpetas üks tükk aega röökind kisakõri nutu, kui ma olin talle naeratanud. Täitsa jube ju tegelikult, ah? Eriti, kuna mulle ei meeldi väiksed lapsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar