Op

Tere!

Tagasi olen.

Eile kell 7 olin haiglas ja sättisin end sinna sisse. Ma lootsin vaikselt salaja, et ma väga kaua ootama ei pea. Tegelikult läks veel paremini. Mulle öeldi, et kella 8ks olgu ma valmis ja siis lähen arsti juurde. Järsku sadas mingi noormees minu juurde, kui kell oli mõni minut 8 läbi ja ütles, et nüüd arstile. Ma mõtlesin algul, et see on mingi "õde". Kui tema mind läbi vaatama hakkas, mõtlesin, et ju ta siis mingi intern on. Kuigi, sellele paberile, kuhu ma allkirja andsin, et tehku, mida tahavad minuga, oli kirjutatud, et olen nõus, et internid on opil, ent opi teeb mu arst. Arsti polnud! Ma olin küll ainult korra oma arsti näind, ent nii tuutu ma ka pole, et ajaks segi, kas mu arst on keskealine naisterahvas või noor mees. Noh, kell pool 9 viidi mind igal juhul opile. Jube ruttu, eks? Ja ikka pole mu arsti! Saabub noormees ja viskab kildu, et oohhoo, ma ka seal. Noh, pisike killurebimine, et närvilisust kaotada ja siis hakati tegutsema. Ma mõtlesin, et sellele tädile annan ma küll tuutusse, kes üritas mulle kanüüli kätte toppida. Ta ei leidnud käeseljalt veeni üles ja tagus kätt täiega mingi jublakaga. Luban ühe korra arvata, kas oli valus või ei! Siis taheti mu kaalu teada, arvutati narkoosi kogus, pandi mulle midagi kanüüli kaudu sisse ja hetk hiljem oli kõik udune. Enne maski pähe panemist. :P Järgmine hetk olin ma külili kuskil ja keegi rääkis muga midagi. Silmi lahti ei saanud ja jutust ka aru ei saanud. Jube külm oli. Ja hetk hiljem piiksus kell kuskil, et ta on 10. Arst tuli piiluma (siis see noormees, kes miskipärast mu arst oli), kuidas mul läheb ja oli kergelt üllatunud, kui ma näitasin talle pöial üles märki. Mul ei olnud peaaegu üldse valus ja selleks ajaks, kui mind palatisse jõuti viia, ei olnud mul üldse enam valus. Ainult jube külm oli. Valus oli aint siis, kui ma üritasin neelata. Ja siis ma lihtsalt neelasin väga harva. ;)

Mis mind kohutavalt üllatas, oli see, kuivõrd sõbralikud ja viisakad kõik olid. KÕIK, ma mõtlen. Arst oli superlahe ja muhe, eilsed õed olid niiii toredad, viisakad, sõbralikud ja hoolitsevad, opiõed olid naeratavad ja viisakad ja hoolitsevad ja anestesioloog oli ka tore ja seletas kõike. Ma olin valmis selliseks kohtlemiseks, mis ma sain, kui esimest korda Mustamäel kurguarsti juures käisin. Ehk siis ma olin valmis kõige hullemaks, et mingi loomaarst tuleb kuskilt mind ravima.

Ainuke selline ebameeldiva poolne juhtum oli see, kui arst kirjutas mu koju (ja siis ma sain ta nime ka teada :P) ja ma pidin õdede juurde minema kanüüli välja võtma. Sealt öeldakse mulle, et minge palatisse, kohe keegi tuleb. Pool tundi möödas, ikka kedagi ei tule. Siis läksin tagasi ja mingi tädi räägib rahulikult oma erakõne ja kaks tädi joovad südamerahuga kohvi. Lõpuks trügisin küsimata kohvitajate ruumi ja ütlesin, et ma nüüd lähen koju ja võtke ära see junn mu käelt. Üks saigi kohe jalad alla.

Aga taksojuht oli hea sell, ma rääkisin temaga vist terve oma tänase koguse juttu ära, lõpuks enam ei jaksanud. Aga tema ei saanud aru ka, et ma ei jaksa ja lasi edasi. Samas, las ta mulises, tuli kõige lühemat teed pidi ja kõige kiiremini ja arve oli ka tilluke. ;)

Nüüd ma lähen tukun veidike ja kogun jõudu, et homme jaksaks ikka õue minna.