28. juuli 2005

Elage kui kaua tahes, esimesed kakskümmend aastat on teie elus kõige pikemad.*

Ma puhkan, sellepärast mind siit leida pole õnnestunudki. Täna tulin korraks koju, et hingata linna tolmust õhku, tajuda seda maniakaalsust, shopata veidi ja näha T-d. Tegelt pidin ühele sõbrale veel külla minema aga olgem ausad--- mul on puhkus, ma hetkel ei viitsi.
Ma puhkan veel 3 nädalat ja sel ajal mind siit eriti ei leia. Võibolla aint järgmisel nädalal mõned üksikud päevad, kui ma täie pühendumusega tervenen ja kannatan valusid.
Kui sünnipäevast rääkida, siis.... Pole sellest midagi rääkida. On paremaidki olnud. Palju paremaid. Palju-palju-palju-palju paremaid. Aga samas, on ka hullemaid olnud. See viimane pole küll tegelikult näitaja. Kui täiesti aus olla, polnud üldse vigagi. Ja kokkuvõtlikult, külvasin vist segadust. Ei olnud plaanitud.
Aga oma pärissünnipäeval kukkusin trepist alla. Mul on väiksest peale selline traditsioon, et sünnipäeval on pälved lõhki. Seekord küll põlved jäid puutumata aga valus maandumine oli ikka ja mõned üleliigsed sinikad on ka jalgadel. Kätel ka. Seda, et ma täis oleks olnud, ei saa mulle ette heita. Või siiski, olgem ausad. Olin küll. Ma olin pannkooke täis! :D
Olge tublid ja varsti ma ehk kirjutan jälle, kui süda hardaks läheb. :P
*R. Southey

Kommentaare ei ole: