Kui telefon hommikul kell 7 helises, siis ma teadsin, kes see on ja miks. Ma lootsin, et ma eksin, ent paraku mitte. See oli mu ema, kes ütles, et vanaisa suri täna öösel.
Teadmine, et ta oli juba pikalt raskelt haige ja viimasel ajal oli asi eriti hull, ei teinud asja kergemaks. Võibolla isegi vastupidi, sest olin just ükspäev mõelnud, et oleks parem, kui ta sureks. Seda küll temale ainult parimat soovides. Ma ei usu, et keegi tahaks lolliks minna või voodihaigeks jääda. Aga piinlik on mõelda, et ma oma vanaisast nii mõtlesin.
Mulle tundub, et oli parem, et ma täna tööl olin, see hoidis mõtted vanaisast eemal. Ilmselt oleks ma muidu täiesti tõsiselt silmad peast nutnud. Kui vanaema suri, ei nutnud ma enne matust ega matuselgi. Hoidsin seal päikseprille sellepärast ees, et keegi ei näeks, et ma ei nuta. Suur kurbus tuli hiljem. Vanaisaga on aga hoopis teine asi. Mitte, et ma vanaemaga läbi poleks saanud või et ta vähem kallis mulle oli. Neid ei saa omavahel ju võrrelda, ent võibolla mõjub vanaisa praegu nii sellepärast, et ta on ju viimane mul, vanaema enam pole. Ja kasuvanaema on kallis küll, aga siiski mitte nii palju, kui päris-vanaisa.
Matusele mõeldes tekib jälle hirm. Et seal on hunnik inimesi, keda ma ei tunne, ent kes on kuidagi mu sugulased. Õudne, eks? Jube mõelda, et ma võin tänaval otsa joosta inimesele, kes on tegelikult mu sugulane, ent keda ma ei tunne ega ole varem näinud. Ja veel kummalisem on mõelda, et need inimesed kutustakse ainult matusele, rohkem me nendega ei suhtle. Me ei kutsu neid sünnipäevadele või mõnele muule tähtpäevale, ainult matusele. Noh, mõneti ju tegelikult arusaadav.
Hehhh, ja tegelikult on mul Küpsisest täitsa kahju. Küpsis on H2O sõbranna Saaremaalt, kes tuli nädalaks siia. Teisel ööl oli kohe värava aktsioon, mis teda ärevusse ajas, ja nüüd siis vanaisa. Vaeseke sai küll meilt hea koguse elamusi heaks tükiks ajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar