Noh, mis ma oskan öelda. Juhtus. Selg on punane nagu vähil. Rohisin reedel pool päeva ja nii ta juhtus. Aga ega sellest pole tegelikult midagi, laupäeval rohisin edasi. Nii imelikult, kui see ka ei kõla, oli tegelikult täitsa tore. Lihtsalt istuda peenra vahel omaette, mõelda omi mõtteid ja vaikselt taustaks nokitseda--- nii tore. Lisaks ei tule tavaliselt ka keegi jutustama sellise töö taustaks. Seda peab aga küll ütlema, et kui millegagi juba pihta hakkan, siis niisama ma pooleli seda jätta ei saa. Võibolla ainult päris alguses. Edasi on juba tunne, et kuidas ma nüüd lõpetan, kui lõpp on juba nii lähedal?! Osaliselt selle tõttu ma oma punase selja saingi. :(
Sellest, mis maal saama hakkab, ma ei taha mõeldagi. Tõsiselt, ma ei taha mõelda. See paistab juba pisikese mõtlemise peale nii hirmutav ja jube, et ma ei mõtle sellele. Ei mõtle jah. Endiselt ei mõtle. Ei hakka mõtlema ka. Kui ei mõtle, siis pole olemas. Pole isegi mitte ohu lõhna.
Ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted....
Sellest, mis maal saama hakkab, ma ei taha mõeldagi. Tõsiselt, ma ei taha mõelda. See paistab juba pisikese mõtlemise peale nii hirmutav ja jube, et ma ei mõtle sellele. Ei mõtle jah. Endiselt ei mõtle. Ei hakka mõtlema ka. Kui ei mõtle, siis pole olemas. Pole isegi mitte ohu lõhna.
Ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted, ilusad mõtted....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar