Eile õhtul kõlas kutse maale täiesti süreaalselt. Et misasja?? Vaja natuke rahuneda, endasse süveneda, mõtteid kuulata ja teha omi toimetusi. Hommikul oli asi teistmoodi. Võibolla oli see sellest, et jagasin voodit staaridega ja nad hakkasid mind varahommikul segama (miski totter "seltskonnajakiri", mille töökaaslane andis, jäi pärast lugemist voodisse ja kleepus hommikul jala külge. Ebameeldiv) või siis hoopis sellest, et kraadiklaas näitas varjus +26. Igal juhul pakkisin asjad kokku, andsin 30 min hoiatusaeg, et ma nüüd tulen ja läksingi.
Kõigepealt nõusid koer loomulikult jalutama. Mis sellest, et väljas oli palav. Mis sellest, et tal on paks-paks kasukas. Mis sellest, et ta niigi lõõtsutas. No hea küll, rõõmustame teda siis. Samas mõtlesin, et peaks talle ikka vee kaasa võtma, tal niigi palav. Ei ühtki pudelit läheduses. Tüüpiline. Lõpuks leidsin väikse punase laste mänguämbri. Vesi sisse ja minek. :) Möödasõitjad jõllitasid, endal oli lõbus. Ja koeral hea meel. Ja siis! Mingi auto peatub mu kõrval ja miski meesterahvas küsib, kus meil pood siin on, ämm saatis ta poodi. Ja just siis leidis koer midagi nuuskimisväärset ja tõmbas mind. Vesi loksus ja lendas. Mina kuiv, koer kuiv, auto ja seltsimees märjad. :P Ja muide, meil polegi seal poodi, ämm ilmselt tegi talle katse.
R2 on tagasi, homme kuuleb muljeid.
* B. Gracian
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar