Hommikul otsustasin, et lähen aastavahetust veetma sinna, kuhu mind viimati kutsuti. Virisemine jätta ja rõõmu tunda! Mis sellest, et peokorraldaja pole just mu lemmikinimene, külalised ju on! Ma sorteerisin isegi oma kapi läbi ja leidsin endale sobiva kostüümi. Olin ausaltöeldes ise ka üllatunud, et ma ei pidanudki poodi minema. Ent siis! Siis selgus, et seltsimees peokorraldaja on miskipärast haiglas. Kellelgi pole õnnestunud teda kätte saada. Täiesti hirmutav, kui võib öelda. Ikka see siis, et keegi ei tea, mis tal viga on, mitte see, et pidu võib ära jääda. :P
Sellepärast hakkan taaskord Amelied vaatama. Ma tõesti ei tea, mitmendat korda. Ega mulle tavaliselt tõesti ei meeldi midagi üle kahe korra näha, aga Amelie on nii armas, elurõõmus ja positiivne, et seda vaatan alati rõõmuga. Pealegi on seal juba oma lemmikkohad (nt see, kuidas ta naabri telekaantenni välja tõmbab! Või kuidas Amelie kolleeg arvab, et vanasõnu tundev inimene ei saa paha olla) ja iga kord märkan jälle mingit pisikest detaili, mis enne ehk kahe silma vahele on jäänud. Lihtsalt armas! Vaatan veel ja veel ja veel...
Sellepärast hakkan taaskord Amelied vaatama. Ma tõesti ei tea, mitmendat korda. Ega mulle tavaliselt tõesti ei meeldi midagi üle kahe korra näha, aga Amelie on nii armas, elurõõmus ja positiivne, et seda vaatan alati rõõmuga. Pealegi on seal juba oma lemmikkohad (nt see, kuidas ta naabri telekaantenni välja tõmbab! Või kuidas Amelie kolleeg arvab, et vanasõnu tundev inimene ei saa paha olla) ja iga kord märkan jälle mingit pisikest detaili, mis enne ehk kahe silma vahele on jäänud. Lihtsalt armas! Vaatan veel ja veel ja veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar