Oma aeg

On olnud aegu, kus ma olen pea ees kusagile sukeldunud ja oma sõbrad unarusse jätnud. Et küll nad on olemas. Nad ongi olnud olemas, ent enam ma nende olemasolusse nii loomulikult või iseenesestmõistetavalt ei suhtu ja hindan neid tohutult. Seetõttu soovin nende jaoks jätkuvalt olemas olla ka siis, kui ma ehk võibolla tahaksingi kusagil mujal olla. Sest nemad on minu jaoks alati aega leidnud.

Aga sugugi mitte nii mõistusega ega teadlikult pole ma suhtunud iseendasse ega iseendale aja leidmisse. Sest ma ju olen mina ja endaga koos iga päev, kogu aeg. Tegelikult see ju nii siiski pole, sest terve päeva peame me kõik olema teatud keegid- tööl oma ala proff, koosolekul vaikne ja püsima üleval, või vastupidi- maniakaalselt mõtlema ja lahendusi genereerima, olema viisakas, olema tolerantne, olema seltskondlik, olema sõbranna või armuke või kaaslane siis, kui on suur uni, väsimus või tuju. Mõnikord on vaja seda aega, kus lihtsalt pikali heita, ühe silmaga telekat või taevast passida ja lihtsalt olla. Või joosta siis, kui peaks koristama. Või minema vanni siis, kui peaks pesu triikima. 

Nii on mul ka. Ma võtan täna iseendale vaba päeva ja vedelen terve õhtu kodus kas niisama või tehes seda, mida ma tahan. Ja võibolla mõeldes, kas mul on liblikad kõhus või mul on hoopis hirm. Või tahtmine lavalt lahkuda. 

Igatahes- on aeg olla omaette ja oma kodus.