Kui ma noorem olin, oli nii minul kui mu sõbrannadel probleeme meestega. Sest kellel neid ei oleks! See oli konstantne probleem, et mehed tahtsid lihtsalt seksi, ei mingit suhet ega kohustusi ega suhet.
Ja nüüd olen ma näinud juba mitut meest, kellega on need asjad vastupidi. Nemad ohivad, et nemad ikka nii ei saa seksida, kui pole suhet ja tundeid.
Kui sellist asja ühe korra kuulda, paneb see imestama ja ajab naerma, ent kui seda veel kuulda, siis enam naljakas pole. Lõpuks on juba ärritus, sest kes siin siis nüüd ikkagi see mees on ja kes emotsionaalne naisterahvas?
Ma olen ka varem siin täheldanud, et soorollid liiguvad paigast. Ärge saage minust valesti aru, ma olen kahe käega selle poolt, et poleks olemas mõisteid nagu naiste tööd ja meeste tööd või meeste palk ja naiste palk. Pluss loomulikult mingid õigused, mis meestel endiselt on ja naistel pole. Ma olen tohutult uhke, et naised on omale välja võidelnud õigused, mida neil veel sada või imenapilt enam aastat tagasi polnud. Mulle meeldib, et naised pole enam ainult lapsi sünnitavad kodutöömasinad, vaid et naisterahvas võib valida omale ka lastevaba või üksiku elu või hoopiski minna sõduriks või teha mõnda muud tööd, mis varem mõeldamatu ning ainult meeste töö oli. Ja mulle meeldib, et moodsad mehed tunnistavad järjest rohkem, et neil on ka õrnem ja nõrgem pool, et nad nutavad, tunnevad ning murduvad ja lubavad endal seda välja näidata. Sirge seljaga.
Aga selle kõige varjukülg on see, et naised saavad ideaalselt iseendiga hakkama ja ma mõtlen seda absoluutselt igast küljest. Naised on soovi korral tugevad nii füüsiliselt ja suudavad ise oma diivaneid ja kappe tõsta kui vaimselt ning saavad oma muredega hakkama ega hakka iga väikese asja peale avalikult nutma või minesta ära. Me teeme tunnustatud ja ka juhtivaid töid, kus teenib korralikku palka ja meil pole vaja enda kõrvale meest, kes kodu ja meid üleval peaks. Me oleme haritud, meil on arvamused, silmaring ning mõtted, me suudame iseseisvalt mõelda, diskuteerida ja tuletada, huvituda nii poliitikast kui spordist ning võibolla vihata halvastikasvatatud röökivaid lapsi, moosikeetmist, kudumist ning soeng peas mehe töölt koju ootamist. Me saame ise kõigega hakkama ja see tähendab ka seda, et vajadusel küsime seksi või saame ise endiga hakkama. Ei mingeid tülinaid kaelas!
Ja siis meil on mehed, kes soovivad lastega kodus olla, mängivad ja käivad nendega ringi, huvituvad nende kasvamisest, räägivad oma tunnetest, muredest ja mõtetest pikalt ja laialt, tunnistavad murede olemasolu ja ei häbene abi küsida. Mehed, kes tegelevad naiselike hobidega ja on selle üle uhked. Mehed, kes ei saa seksida, kui pole tundeid või vastupidi- tunded on ühe-, st nendepoolsed. Mehed, kes arvavad, et vägivallaga ei lahenda midagi ja seetõttu ebaõiglust pealt nähes pööravad pea ära ning ignoreerivad nähtut ja tunnevad uhkust ning patsutavad pärast oma naisele õlale, kui see situatsiooni lahendamiselt mehe juurde naaseb. Mehed, kes ei oska kodutöid, ei pea seda ka vajalikuks ning ei häbene seda.
Ega muud hullu selle kõige juures polegi, kui see, et kuidas need kaks kokku peaksid sobima ja saama? Ühed avastavad iseendid ja teised seda, et saavad ise kõigega hakkama. Liigume matriarhaati? Või eraldatusesse? Viimast oma ülenutistumise ja- eletroniseerumise tõttu niikuinii, ent ma mõtlen ka ilma selle elektroonikata.
Ja lõpuks on meil nii, et mehed saavad kodus naistelt peksa.
Ehk et lühidalt seda-... mõnikord, aga ainult mõnikord, igatseks lihtsamaid olukordi ja situatsiooni. Kuigi jaa, kes ütles, et elu peab kerge olema?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar