Ma rääkisin täna ühe sõbraga ja muuseas tuli meil jutuks enesekindlus. Täpsemini küll see, et minu arvates jätab tema väga enesekindla ning julge ning seltsiva inimese mulje, mida tema väidab, et ta kaugeltki pole, ja tema arvates olen mina hulljulge ning väga enesekindel.
See on muidugi täielik vale. Ilmselt pole ma kunagi väga enesekindel olnud. Või mis vist- päris kindlasti kohe. Kui ma olin väiksem, narriti mind kogu aeg punapeaks. Ausaltöeldes on keeruline niimoodi mingit enesekindlust kasvatada, kui sulle konstantselt ja tugevalt meenutatakse, et sa oled punapea ja et see on alaväärtuslik ning ilmselt siis ka kole. Aga kui sellest veel vähe on ja see ei mõju soovitult, tuleb lisada sinnajuurde seda, et oled kole. Muide, viimast ei kuulnud ma sugugi mitte ainult teistelt lastelt, vaid ikka ka täiskasvanutelt.
Ma võin öelda, et nüüd ei ole vist midagi muud mu juures, mille üle ma rohkem uhke oleks kui mu juuksed! Ja nende värv. Ma ei värvi oma juukseid üldse, ent ometi olen ma saanud tohutult komplimente just nende värvi eest ning inimesed ei suuda tihtilugu ära uskuda ja imestada, et jah, see on minu loomulik värv ja läige ning ei, ma ei hoolda neid kuidagi eriliselt ega rohkete salongitoodetega.
Niisiis- mu enesekindlus pole kunagi just väga tugev olnud ja ma pole endast nina püsti superhästi arvanud, ent mingi hetk ma vist väga halvasti ka ei arvanud.
Aga siis ilmus mu ellu keegi, kes selle korralikult laiali lammutas ja veel selliselt, et ma ise sellest sugugi aru ei saanud. Vähemalt mitte kohe.
Nüüd olen ma väga jõuliselt iseennast avastamas ja ära tundmas. Ma taasavastan asju, mis mulle vanasti meeldisid, naasen nende juurde, ent suures osas ja enamasti ma avastan uusi asju, nüansse ning iseenda tugevusi. Ja just seetõttu, et kellelgi teisel on tegelikult nii suur jõud ja võim meie üle, sest me ise usaldame ja sellega anname neile selle, ei taha ega julge ma kedagi omale lähedale lasta.
Aga kuulda, et keegi peab mind enesekindlaks? Mul on tunne, et see on teatud mõttes kompliment, sest mu maailma- ja ennekõike eneseavastamine paistab ilmselt ka teistele väga hästi välja, ent järelikult varjab see väga hästi ka mu hirmud ja kõhklused.
Oh, ja lisaks mu juustele lööb inimesed pahviks mu naeratus. Nii et ükskõik kui tavamõistes ilus või kole ma kellegi jaoks olen- igal juhul olen mina võitja.
(aga seda, et te võiksite lähiajal mu kõrval mõnda meest näha, no seda ei juhtu!!!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar