Kas see on väga ebaviisakas imestada, kuidas keegi on ajas seisma jäänud või isegi tagurpidi liikuma hakanud?
Mitte väga palju aega tagasi ma alles imestasin ühtede sõprade üle neid üle mitmete aastate nähes, et nemad minu kohta väiteid esitades või juttu puhudes panid täiega puusse, sest ma olen väga palju muutunud, ent nemad on endiselt samasugused. Juba siis imestasin ma selle üle, kuidas on võimalik kümne aasta jooksul, seejuures veel oma parimal ajal elust, mitte areneda, muutuda, samu lemmikuid omada ning mitte midagi uut juurde leida. Aga mitte vähem ei pannud mind imestama see, kui palju ma ise muutunud olen. Alustades sellest, kuidas ma olin totaalne linnainimene ning olen nüüd muutunud kellekski, kes saaks looduses kenasti hakkama ning lausa naudib seda. Ja lõpetades oma lemmikute, mõtete, seisukohtade, arvamuste, iseenda parema tundmise ning unistustega.
Ja siis ma kohtusin ühe inimesega, keda ma pole ka jupp aega näinud ning avastasin endale suureks üllatuseks, kuidas ta on justkui seisma jäänud. Selle puhul on veidi kurb kõrvaltvaatajana tõdeda, et ega ta vist ei arvagi, et midagi valesti on või teisiti võiks olla. Ja samas ta pole väga rahul ka oma mullis. Tema üle mõeldes ilmub mulle silme ette sõna hipi, ent seda mitte heas mõttes.
Muidugi, ma sunnin end sellest teemast eemalduma ja sellele mitte mõtlema, sest see lihtsalt pole minu teema, mure ega projekt.
Mina? Mina lähen täiskäigul edasi. Ja tunnen hetkedel nagu just kirjeldasin, suurt rõõmu, rahulolu ning enesekindluse pahvakut ning optimismi. Nii ongi hea. Nii ongi vapper. Ja hea. Mõnikord ma kipun selle ära unustama, siis on nii hea, kui see jälle meelde tuleb. Nagu praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar