Teate, Mammut hammustas mind eile. Näost. Selleks ei ole tegelikult mitte ühtegi vabandust, tõesti ei ole. Aga parim osa on tegelikult see, et arvake, mida tegi selle peale mu ema? Mitte midagi! Absoluutselt mitte midagi. Ta ei liigutanud ennast, et ta ei ehmatanud, ta ei öelnud midagi. Mitte midagi.
Kui mul oleks selline pikk viha või solvumine nagu mu emal, siis ma ei räägiks oma emaga selle peale mitte kunagi enam. Ausalt. Aga noh, minu viha lahtub ju hetkega, ma ei oska mossitada ja jonnida tunde ja päevi. Nii et ilmselt annan ma mingi hetk talle vist andeks.
Ja seni käin ringi katkise näoga, meeter meiki peal. Justnagu poleks mul just nüüd mingeid vahvaid käike planeeritud! Futsk.
Ja PS! trenni jaoks sobilik lugu. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar