Veel korra tagasi vaadates eelmisele nädalale, siis reedene õhtu võttis võrdlemisi ootamatu pöörde. Ma pidin minema M1-ga kontserdile ja sinna me ka läksime, ent enne avastasime, et meie lemmikpoes on ostuöö ning sinna tuleks igaks juhuks kindlasti minna. Lõppes see muidugi võrdlemisi ootuspäraselt, ehk et me kolasime läbi terve ostukeskuse ning tegime rohkem kui ühe spontaanse ostu. Pärast peitsime jälle oma kotte autosse, ent seekord me vähemalt ei hakanud autos riideid vahetama. :D
Siis käisime me söömas ja läksime kontserdile. Sellist massi me kumbki oodata ei osanud ja see oli võrdlemisi kreeps. Minu jaoks paljuski ka just külaliste vanuse (või siis täpsemini öeldes nooruse) tõttu. Ja siis see kontsert lõppes meie jaoks ikka päris kiiresti ära, sest mul hakkas paha. No ikka nii paha, et ei saanud enam kuidagi toitu sees hoida ning kuna istuda polnud kusagile, sealne wc on väga rõvedalt räpane ning kontserdikohas polnud ka õhku, ei jäänud lõpuks muud üle, kui ära koju minna. Mul oli veidi M1 ees piinlik, ent oluliselt piinlikum oleks olnud keset kontserti rahva keskel oksendama hakkamise pärast. :D Ja olgu öeldud, et ma olin kaine.
Laupäeval käisin ma Estonias Manoni vaatamas. See oli väga igav. Ainult teise vaatuse ajal ma umbes 10 minutiks jäin vaatama ning elasin toimuvasse sisse, muul ajal mõtlesin omi mõtteid. Ja jäin korraks magama. :D Ma istusin viimases reas, vaevalt, et ma kedagi seganud oleks. Täiesti objektiivselt hinnates oli muusika tegelikult väga ilus ning koreograafiat toetav ning koreograafia kohati väga huvitav, moodne ning köitev, ent sellest siiski ei piisanud. Suhteliselt uus ja moodne ballett langenud naisest? No mis mõttes?! Ja siis veel nii imal ja roosamanna. Öäk.
Ja pühapäeval ma magasin. Nii palju, kui torust tuli, lihtsalt puhkasin.
Unenäod on endiselt kummalised. Nüüd seal mingit kummalist vägivalda või verd pole, ent tegelased on kummalised- kordamööda või korraga Kala ning see keegi, kes enam teema pole. Väga naljakas.
Ja mu maamps on minu pärast mures. :D Selle potirea pärast! Ka see on väga naljakas, sest vot nii halvasti ma end küll ei tunne.
Olgu mainitud ka see, et oleme T1-ga viimasel ajal irvitanud väga südamest üliõpilaskorporatsioonide üle. Nende aated ja tegemised on lähedalt vaadates ikka väga naljakad ning ajas tohutult maha jäänud ning seetõttu on see olnud meile igati tänuväärne huumorimaterjal. Küll aga ei suutnud ma enam ei tõsiseks jääda, ära imestada ega jätta muret tundmata, kui leidsin tööalast materjali otsides kogemata ühelt lehelt viite naiskorporatsioonile. Loomulikult klõpsasin ma selle lahti! Vot nende pildimaterjal on ikka... väga hirmutav. Väga. Ma kahjuks ei lingi neid, sest ei soovi end nendega kuidagi siduda, ent tagurpidi lugedes on nende nimi aldnI. Guugeldage teeõhtut. Johhaidi ja joppenpuhh, ma ütlen!
Tänaseid muusikapalasid ei ootaks mult küll keegi! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar