Mu süda tilkus verd, kui ma nägin, et see faking lumesadu pole sugugi midagi sellist suvalist ja üleelatavat, vaid et ma ei saagi nüüd jooksma. Ja ma ärritusin tõeliselt, kui avastasin hommikul bussiga tööle sõites, et linnas on teed ja tänavad puhtad ja siin saaks joosta küll! Aint, et ma ei sõida ju bussiga siia jooksma!
Enesetunne on suht sitt, kui otse ja avameelselt öelda. Ma endiselt ei saa hästi aru, miks, ent igatahes on. /.../
Igatahes avastasin ma eile võrdlemisi üllatuslikult, et ma ei oska ega suuda enam üldse rääkida, mis mulle tuska teeb. Või kui, siis räägin ma kellelegi midagi ühest otsast ja teisele teisest ja kolmandale keskelt ja neljandale kusagilt mujalt, ent tervet asja mitte kellelegi.
Langen laup ees peadpidi lauale, ohkan ja teen umbes sellist häält: "Öäkkkk!"
Ilmselt olen homme jälle mina ise, ent seniks olen omaette koopas või teki all, ärge tahtke must midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar