Üleüldises plaanis on see nädal nii kohutavalt faking kiire olnud, et pole hingata ka korralikult jõudnud. Iga hommik võitlen ma äratuskellaga ja mõtlen, et ta võiks vait jääda. Ja mõtlen kähku, mis nädalapäev on, et jumala eest poleks kogemata nädalavahetus. Iga päev on mõni koosolek või koolitus olnud ja samal ajal on mind tööl, laua taga, väga vaja. Kuigi töö plaanis on kahtlaselt rahulik. No nii skaalal, mis samal ajal tavaliselt on, mitte sõna otseses mõttes, eks.
Aga eilne päev vajab eriliselt tähelepanu ja äramärkimist, sest ma käisin viimast korda hambaarsti juures ja sain nüüd loa pidada pikem paus, sest hetkel on kõik tegemist vajav tehtud. Juhhei! Sest kamoon, ma alustasin sellega 2011 alguses, eksole. Ja need, kes nüüd kreepsu said, siis mul olid breketid, mis vajasid eeltööd ja pidevat jälgimist ja toimetamist ja pärast oli paari plommi kah vaja. Nii et vähev!
Ka olin ma eile kaua-kaua tööl, kuid poes olev allahindlus ja vajadus paari asja osta sundisid mind siiski koju enne, kui poed oleks kinni pandud. Ja mida rahvast ma poes nägin! See oli ikka totaalselt teine kontingent kui päeval! Ma kohe nautisin seda! Ja toidupoes oli ka teistsugune rahvas ja ma naeratasin selle kõige peale juba kõigile. Üks mees hakkas mul selle peale järel käima, aga mis siis. Võibolla tal oli hullumaja kiirreageerimisgrupi number mobiilil ees ja mõne kummalise liigutuse peale, nagu punase veini kõrvale mozzarella haaramine, oleks ta nad kohe mulle välja kutsunud, ent mind see ei kottinud ja ma naeratasin kõigile teistele edasi. Ja sain oma sabast paari kiirema jänesehaagiga lahti.
Väljas on palav...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar