Mõnikord on selline tunne, et enam ei jaksa. Kõik. Milleks see kõik? Ja mis see KÕIK, mida enam ei jaksa, üldse on???
Mõnikord tahaks ma kõigele käega lüüa ja lihtsalt ära minna. Mind takistab ainult see, et mul on kodulaen ja röövlist hambaarst, kelle tõttu mul pole püsivaid sääste. Ma ei tea, kuhu ma läheks, aga raudselt läheksin. Ilmselt ainult veidikeseks ajaks, ent siiski- läheksin. Eemalt vaadates pidi kõik selgem paistma, prioriteedid pidid paika loksuma.
Kõik algas eile, kui ma mingi hetk märkasin, et mul sees keerab. Mõnikord on nii, ma lihtsalt ei tea, miks, põhjuse saan alati ju hiljem teada. Eile ma vist aga ei saanudki seda põhjust veel teada, ma võin vist ainult aimata, milles asi oli. Kuigi, neid võimalusi, milles asi oli, on tegelikult kaks.
Täna hommikul, aga, kui olin saatnud tööl laiali ühe kirja meie maja kõigile tähtsamatele inimestele personaalselt, sain esimese vastusena sellise isikliku solvangu, et see tõmbas mult vaiba alt. Jah, kujundlikult öeldes kukkusin ma pikali ja lõin end väga kõvasti ära. Mu enesekindlus kadus pea täielikult juba koos Kalaga olles, kes seda võrdlemisi järjekindlalt järjepidevalt õõnestas ja nõrgestas ning tagasi seda ju üleliia kiiresti ja kergelt ei saa. Täna aga tundsin, mismoodi keegi mind sellelt väheseltki enesekindluselt tagasi alla lõi ja veel saapatallaga laiali litsus. Tundsin, kuidas pisarad hakkasid silma tulema. Aga nutta ei saanud, pidin minema seminarile! Tundsin, kuidas pärast tänast tööpäeva ma järgmisel nädalal lihtsalt olen haige, ma ei taha kedagi näha ega midagi teha. Ja tundsin, kuidas ma tahaks lahkumisavalduse lihtsalt lauale virutada ning ukse enda tagant pauguga kinni tõmmata. Ainult, et kuidas, kuhu ja kellega edasi? Kellelegi ju pole rääkida. Või noh, ilmselt oleks, ent ma olen justkui ikka veel harjunud, et ei või, see segab... Ja kui ma ära tuleks, siis KUIDAS ma hakkama saaks või mida pekki ma peale hakkaks? Mis see alternatiiv oleks, mida tööks teha või kuhu tööle minna?
Oi nuga, kopp on täielikult ees. Praegu olen ma küll hiiglaslikus augus ja ma ei tea, kuidas siit välja saab. Kas saab. Või millal saab.
Nojah, ma tegelikult võtan asju väga rahulikult ja olen teadlikult endale ajapiiranguta aega andnud. Aga mingi hetk tundub, et progress puudub, siht puudub, tegevus puudub ja khmmm... ka inimesed puuduvad.
Good night and good bye.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar