Me oleme kahe samanimelise töökaaslasega juba umbes aasta ähvardanud nendel hetkedel, kui meil jälle netti pole, et lähme kinno. Me teame küll, et tegelikult ju ei saaks, sest netikatkestused tavaliselt siiski nii pikad pole, aga kui pidevalt asi kordub, teeb meele mustaks küll.
Nüüd on meil ülemus oma ülikergelt tekkima kippuvate paanikaosakondadega harja punaseks ajanud ja kui ülemus jäi eile haiguse tõttu koju ja lubas seal ka täna püsida, viskasime taaskord nalja, et no aga hiirtel on nüüd küll pidu ja lähme kinno. Kui me kõik kolm mõtte siiski heaks kiitsime (no Ani läheb ju pea igal reedel järjest varem minema, miks me siis ei võiks üks kord keset päeva paariks tunniks minna?!), asusime filmi valima. See pidi vastama kolmele kriteeriumile- olema meie lõuna ajal, olema võimalikult lühike ja mitte olema multifilm. Leidsime siis ühe- Stand Up Guys.
Teate... minge vaatama seda. See oli päris omamoodi, kuiva, sarkastilise ja õela huumoriga ning tähelepanuköitev film.
Kui te varasemate filmide puhul minuga samamoodi pole arvanud, siis ärge minge.
Filmi ajal tekkis loomulikult tööl paanikaosakond, mis naastes selgus, et polnudki ei paanikat ega teemat. Tüüpiline.
Eilseks õhtuks kutsuti mind viimasel hetkel välja, ent nagu ma pealkirjas juba ütlesin, siis elan ohtlikult ja ei läinud kuhugi. Hellyeah!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar