No täitsa pekkis, ausõna.
Üleeile ma sõitsin ära Pärnusse tööd tegema ja sain seal omale nohu. Öösel magada väga ei saanud, sest selili olles oli nina kinni ja kõhuli olles voolas tatt nagu Ganges. Hommikul oli imekombel väga mõistlik olla, ent mida minut edasi, seda ennastületavamaks muutus silmade avatuna hoidmine ja lektori jutule kaasamõtlemine. Oo õudu hetk oli siis, kui ise ka rääkima pidi. Mitte, et mul midagi öelda poleks olnud. Äkäää. Eks lausesta oma mõtteid, kui mõte ei liigu ja aju on kinni jooksnud.
Lugesin minuteid, mis kestsid tundidena ja ootasin kojusõitu, et bussis 2 (kaks!!!) tundi magada.
Aga siis juhtus see, mida ma kõige rohkem kartnud olin. No see, et keegi minu kõrvale tahab istuda. Ja oleks siis ükskõik kes olnud! See oli just see, kellega ma Hollandis tuba jagasin ja kes on väga tore ja vahva ja kellega on, millest rääkida.
Koju jõudes oli mul magamatusest, bussipalavusest ja linnaliinibussi umbsusest räigelt paha olla ja ma ei jaksanud eriti midagi muud teha, kui end võimalikult kiiresti horisontaalasendisse keerata. Isegi Saadet ei jaksanud ma lõpuni vaadata.
Ja kuigi ma magasin täna öösel nagu kott, on täna ikka sihukene tunne, nagu oleksid mu lähivanaemad-vanaisad olnud zombid.
Must do work. Must have brains.
Üleeile ma sõitsin ära Pärnusse tööd tegema ja sain seal omale nohu. Öösel magada väga ei saanud, sest selili olles oli nina kinni ja kõhuli olles voolas tatt nagu Ganges. Hommikul oli imekombel väga mõistlik olla, ent mida minut edasi, seda ennastületavamaks muutus silmade avatuna hoidmine ja lektori jutule kaasamõtlemine. Oo õudu hetk oli siis, kui ise ka rääkima pidi. Mitte, et mul midagi öelda poleks olnud. Äkäää. Eks lausesta oma mõtteid, kui mõte ei liigu ja aju on kinni jooksnud.
Lugesin minuteid, mis kestsid tundidena ja ootasin kojusõitu, et bussis 2 (kaks!!!) tundi magada.
Aga siis juhtus see, mida ma kõige rohkem kartnud olin. No see, et keegi minu kõrvale tahab istuda. Ja oleks siis ükskõik kes olnud! See oli just see, kellega ma Hollandis tuba jagasin ja kes on väga tore ja vahva ja kellega on, millest rääkida.
Koju jõudes oli mul magamatusest, bussipalavusest ja linnaliinibussi umbsusest räigelt paha olla ja ma ei jaksanud eriti midagi muud teha, kui end võimalikult kiiresti horisontaalasendisse keerata. Isegi Saadet ei jaksanud ma lõpuni vaadata.
Ja kuigi ma magasin täna öösel nagu kott, on täna ikka sihukene tunne, nagu oleksid mu lähivanaemad-vanaisad olnud zombid.
Must do work. Must have brains.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar