Mauno õnnetust elust

Meil on kodus nii, et on see muusika, mis mulle meeldib ja mida ma terroriseerimise vältimiseks kuulan üksi, ja siis on see muusika, mida Kala kuulab. Pigem ka üksi. Ja siis on see muusika, mida kumbki on leidnud ja ettemängimisel on selgunud, et teisele istub see ka. Näiteks avastasin ma enda jaoks hiljuti vokaalinstrumentaalansambli Kasabian. Seda oli räigelt rahuldustpakkuv kuulata lennukis istudes, lennujaamas istudes, Tartu bussis istudes ja Pärnu bussis istudes. Sihukestel pikkadel sõitudel on meeldiv, kui saan pikalt ühe artisti lugusid järjest kuulata. Noh, muidugi on mul pleieris teisi esinejaid ja lugusid ka, aga hetkel ma neist ju ei räägi.
Üks mu lemmiklugusid on raudselt see. Aga tegelikult... terve plaat on räigelt hea, soovitan kuulata.
Mul on pleieris veel Aabitsakukk ka, ent seda ma pole endiselt lõpuni kuulata suutnud. Alustasin sellega Copenhageni lennuväljal, ent olin sunnitud selle pooleli jätma, sest tahtsin nutta. Noh, tegelikult ma ju tean, et see on naljakas, lausa ropult naljakas. Aga pekki, mina muutun Mauno elu kuuldes kurvaks. No et tal pole peret ja kurb on sellepärast ka, et ta on idioot ja et ta peab iga päev pudi sööma.
Muide- olime, tükk aega tagasi juba, õhtul Kalaga poes ja et Aabitsakukest oli hiljaaegu juttu olnud, teatasin ma Kalale, et poes on üks mees, kes näeb välja täpselt nagu Mauno võiks välja näha. Aint, et... Kala teadis seda meest. See oli ta pearaamatupidaja.