Mu köha läheb muudkui nilbemaks. Kui ma üleeile ei saanud magamagi jääda, muudkui pidin köhima, siis eile pidin tööl ära minestama, sest hing jäi kinni ja pisarad voolasid ja midagi ei näinud. Köhimisest. Täna hommikul ma köhisin söömise saateks rohkem, kui sõin. Kala arvas, et see on ikka väga kole. Väga. Jäin koju. Ega mul on imepisike palavik ju ka. Magasin veerand üheni ja suutsin end aint suuuuuure vaevaga üles ajada. Kui üleval olin, mõtlesin, et näh, ma olen ju haige, ma EI PEA üleval olema ja võin magada nagu torust tuleb. Aga ma ikka olen üleval.
Eile sõin siis oma köharohtu ka. Nagu ma Kalale peale esimest annust kirjutasin, siis "sellega võiks hiina kommunismist vabastada. Maitseb nagu lagritsa marinaadis surnd rott. Sihuke surnd rott, kes veel ei mädane". Nüüd olen veel mitu annust sisse virutanud, ent maitse pole paremaks ja vastuvõetavamaks läinud. Aga oma tööd ta teeb, seda ma tunnen.
Lähen nüüd otsima, millise naabri rõdul mingi tropp tuvi ku-guutab ja ajan ta minema. Tuvid on nõmedad. Eriti, kui nad ku-guutavad. Eriti just suvel väga vara hommikul.
Eile sõin siis oma köharohtu ka. Nagu ma Kalale peale esimest annust kirjutasin, siis "sellega võiks hiina kommunismist vabastada. Maitseb nagu lagritsa marinaadis surnd rott. Sihuke surnd rott, kes veel ei mädane". Nüüd olen veel mitu annust sisse virutanud, ent maitse pole paremaks ja vastuvõetavamaks läinud. Aga oma tööd ta teeb, seda ma tunnen.
Lähen nüüd otsima, millise naabri rõdul mingi tropp tuvi ku-guutab ja ajan ta minema. Tuvid on nõmedad. Eriti, kui nad ku-guutavad. Eriti just suvel väga vara hommikul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar