Kena ilm küll. Eile käisime Kala vanaema juures. Ta elab majas. Enne vanaisa haiglasse vaatama minemist keeras vanaema igaks juhuks õhksoojuspumba tööle, et maja pärast koju tulles väga külm pole. Kala vanaema käib tööl ja ei saa päeval kodus kütta. Tagasi koju jõudes oli elekter end välja lülitanud ja toas oli 8 kraadi sooja.
Kui ma üksi kodus olen, siis ma toas rulood üles üldse ei väntagi. Köögis panime kardina puudumisel fliisteki akna ette. Muidu oli köök päris jahe. Kuigi 21 kraadi toas ei ole ju väga jahe, on see 2 kraadi vähem, kui tavaliselt.
Muidu olen ma kodus haiguslehel oma köhaga. Ja teen tööd. Osaliselt sellepärast, et ma ei peaks oma haiguslehte letti lööma, teiseks, sest sellest tööst vabastaks mind aint surm. Ehk siis ma peaks ta niikuinii ära tegema, lihtsam on siis vaikselt jupphaaval muudkui teha, mitte pärast ülepingutusest infarkti saada.
Aga pealkiri on hoopiski sellest, et kui ma olin tuppa üksi tööd tegema jäänud ja Kala oli läinud oma onu juurde garaaži tsiklile talvehooldust tegema, helises telefon ja Kala palus otsida, ega krokodillid toas pole. Akukrokodillid, noh. Olid. Aga mul tuli krutskituju peale ja ma helistasin Kalale nii, et esimese asjana ütlesin paanikas häälega talle:"Appi, Kala, meil on krokodillid toas!" Tema vastas siis ehmunud ohkega ja et ta tuleb mind kohe päästma.
Beebi läks käima küll, aga Kala onu auto oli külmast ära ehmunud!
Selleks ajaks, kui Kala tagasi koju jõudis, olin ma krokodillid juba taltsutanud- istusin neil otsapidi peal. :P
Õue üldse ei tahaks.
Kui ma üksi kodus olen, siis ma toas rulood üles üldse ei väntagi. Köögis panime kardina puudumisel fliisteki akna ette. Muidu oli köök päris jahe. Kuigi 21 kraadi toas ei ole ju väga jahe, on see 2 kraadi vähem, kui tavaliselt.
Muidu olen ma kodus haiguslehel oma köhaga. Ja teen tööd. Osaliselt sellepärast, et ma ei peaks oma haiguslehte letti lööma, teiseks, sest sellest tööst vabastaks mind aint surm. Ehk siis ma peaks ta niikuinii ära tegema, lihtsam on siis vaikselt jupphaaval muudkui teha, mitte pärast ülepingutusest infarkti saada.
Aga pealkiri on hoopiski sellest, et kui ma olin tuppa üksi tööd tegema jäänud ja Kala oli läinud oma onu juurde garaaži tsiklile talvehooldust tegema, helises telefon ja Kala palus otsida, ega krokodillid toas pole. Akukrokodillid, noh. Olid. Aga mul tuli krutskituju peale ja ma helistasin Kalale nii, et esimese asjana ütlesin paanikas häälega talle:"Appi, Kala, meil on krokodillid toas!" Tema vastas siis ehmunud ohkega ja et ta tuleb mind kohe päästma.
Beebi läks käima küll, aga Kala onu auto oli külmast ära ehmunud!
Selleks ajaks, kui Kala tagasi koju jõudis, olin ma krokodillid juba taltsutanud- istusin neil otsapidi peal. :P
Õue üldse ei tahaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar