Sellest unustasin ma loomulikult kirjutada, mismoodi ma pühapäeva õhtul ema juures väga haruldast ja loodetavasti ainsat korda mu elus nii erilist magustoitu sõin. Mina ei tea, kas ma olin juba mitu ampsu võtnud või oli see esimene, ent seda ma tean küll, et täpselt sel hetkel, kui ma olin lusikatäie suhu kütnud, jäi mulle silma kausi serv, millest oli tükk väljas. Olgu öeldud, et kauss oli klaasist. Ma ei anna pead, et ma mälusin magustoitu mitu korda, ent igatahes jõudsin ma seda äärt vaadata, mõelda, et pean ema tähelepanu katkisele kausile juhtima ja klaasitüki tundmine oma hamba all ja vahel suht ühel ajal. See tükk oli päris pikk, ma arvan, et 1,5-2 cm ja see jäi täpselt paremale poole tagumiste plommitavate hammaste vahele, nii et ta jäi kuskile ülemiste hammaste vahele kinni. Noh, istusin siis hetke suu ammuli ega osanud midagi teha, kuni emme ja Kala said aru, et midagi on mäda, uurisid, mis ja käskisid kähku suutäie välja sülitada, kui ma olin suutnud neile näpuga kausi katkist äärt näidata. Ma ise arvasin, et kui ma midagi ei tunne, siis pole mul see klaas suus midagi korda suutnud saata. Imevähe oli. Ühe hamba juurest oli ige verine, ent veega loputamine aitas.
Ma ise ütleks õnnelik õnnetus. Eks ma muidugi ehmatasin ära veidiks, ent nüüd ma küll irvitan selle üle.
Eile, peaaegu keset suve, rookisin ma oma megailusa, maailma kõige ilusama, ratta rõdul puhtaks ja viisin väiksele tiirule. Mina ei tea, kas see maailma kõige ilusamaks olemine ja maailmatuma kergelt roostetama hakkamine peavad võrduses olema, ent paraku see nii on. Mu emme leiab, et ma peaks ratta maha müüma, sest mul pole võimaliks eda talvel sisetingimustes hoida, ent mina ei raatsi. Isegi siis, kui ma eelmisel aastal sõitsin sellega korra ja sel aastal olen hetkel ka korra sõitnud. Ma arvan, et ma pakin ta sel aastal kilesse talveks.
Sest kui eelmisel aastal sai rooste kerge vaevaga kroomitud osadelt maha, siis sel aastal nt lenksul ma pididn seda juba mehhaaniliselt ja rasket jõudu rakendades kasutama.
Mille peale ma teatasin Kalale, et mul on hea meel, et ma poiss pole, sest mul pole käes piisavalt jõudu, et pihku peksta.
Täna ma käisin aga hoopiski turul ilusaid värskeid asju rohkelt ostmas.
Ma ise ütleks õnnelik õnnetus. Eks ma muidugi ehmatasin ära veidiks, ent nüüd ma küll irvitan selle üle.
Eile, peaaegu keset suve, rookisin ma oma megailusa, maailma kõige ilusama, ratta rõdul puhtaks ja viisin väiksele tiirule. Mina ei tea, kas see maailma kõige ilusamaks olemine ja maailmatuma kergelt roostetama hakkamine peavad võrduses olema, ent paraku see nii on. Mu emme leiab, et ma peaks ratta maha müüma, sest mul pole võimaliks eda talvel sisetingimustes hoida, ent mina ei raatsi. Isegi siis, kui ma eelmisel aastal sõitsin sellega korra ja sel aastal olen hetkel ka korra sõitnud. Ma arvan, et ma pakin ta sel aastal kilesse talveks.
Sest kui eelmisel aastal sai rooste kerge vaevaga kroomitud osadelt maha, siis sel aastal nt lenksul ma pididn seda juba mehhaaniliselt ja rasket jõudu rakendades kasutama.
Mille peale ma teatasin Kalale, et mul on hea meel, et ma poiss pole, sest mul pole käes piisavalt jõudu, et pihku peksta.
Täna ma käisin aga hoopiski turul ilusaid värskeid asju rohkelt ostmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar