Mul juhtus eile kodus väike õnnetus, millest ma kellelegi ei kõssanuski. Nüüd peaks kõik möödas olema ja nüüd ma julgen seda öelda. Päris hull ikka, ent õnneks on kõik korras.
Murphylikult ja totaalselt minulikult juhtuvad tobedad õnnetused ikka siis, kui ma üksi olen ja keegi mind päästa ei saaks. Päris nõme oleks nii vereloiku surra, sest pole kedagi juures mu haava sidumas ega üles turgutamas. Või lämbuks okseloiku. Või kukuks kuhugi end kinni või katki ja ei saaks telefoni kätte, et helistada või kõnedele vastata.
Ega kui mul juhtubki mingi sihukesem asi, mis justkui mööduks leebelt, ent võib sihuke salakaval olla, ega ma siis ei helista ka kellelegi, et kule juhtus ja helista mulle kontrolliks mingi aja pärast. No et kui ma ei vasta, siis äkki tule siia. Mai julge. Kuidagi imelik on. Piinlik. Siis sellepärast, et minuga juhtub ja äkki ma paisutan asja üle ja kindlalt ma tüütan teisi nende tegemiste juures säherduse egoismiga, et kontrolli hommikul, kas ma olen elus.
Novot noh. Igatahes ma olen. Seda tahtsingi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar