Mul on täna üksjagu kiire ja pole eriti aega, ent kuna ma sain kuulda, et vahepeal PEAB sööma ja pissil käima ja pooletunnise pausi tegema, siis ma kuuletusin ja tegin nii.
Niisiis- ma käisin reedel Rabarockil ja nägin selle vokaal-instumentaal kollektiivi, kelle pärast sinna üldse mindud sai, ära. Kuid ihaldatud vaatamine Bedigree jäi küll kahjuks teetööde tõttu ära. Kui mul üleüldse midagi Rabarocki korraldajatele ette heita on, siis justnimelt seda fakti, et mitte keegi kuskil ei hoiatanud, et teetööd (, siis tuleb ka armastus) on! Oleks justkui kena olnud. Kõik muu mulle meeldis. Nagu eelmiselgi korral. Ja üks soovitus veel- arvestades, et seal on rohkelt lapsi kaasas, võiks nende meelelahutamisele veidi rohkem panustada. Küllap need vanemad oleks nõus kopika ikka maksma, et mõne esineja ajaks laps mängunurka jätta või lapsele klotse osta...
Igatahes- kuna peale lemmikesineja (Static X!) nägemist tõttasime maale ja otseselt otse sinna ei saanud ning Tallinnasse sõit oleks jälle mööda teetöölist teetööd olnud, läksime ringiga. Kokku tuli kilomeetreid ropult, ent tee oli väga huvitav. Noh... ma polnd enne pimedas kaarti lugenudki. Ja kui ma kohe esimese ristmikuga puusse panin (aga millest ei olnudki midagi!) ja valju noomituse sain, siis oli tunne, et poen tooli alla ära, et keegi mind ei näe ja olen väga tasa.
Tagasiteel nägin ma elusat põderit. Ja jänni. Aga jänni nägemine pole tegelikult märkimisväärne. Põderi nägemine on hoooooopis suurem sündmus. Tegelikult, kui ma võin teile saladuse rääkida, tahaksin ma ühte hästi suurt põderit näha. No et veenduda, kas ta tõesti on niiiiii suur. Mitte, et ma ei usuks, ent ma tahaks ise ka teda näha.
Aga vot laupäeval ma olin haige. Terve päeva. Hommikul ei saand üles ja kui lõpuks sain, läksin kohe tagasi magama. Teate, no nii ropult sitt oli olla, et lihtsalt kohutav. Samas ei olnud üldse sellist tunnet, et palavik oleks. Eks ma, muidugi, olin ju juba terve eelmise nädala tõbine, ent tööl on tööd nii palju ja veel nii tähtsat, et pole mingil juhul võimalik koju jääda ja terveks saada. Nii ma seal kontserdil siis ilmselt viimase löögi saingi. Laupäeval ma muidugi pakkisin end kokku ja tulin linna tagasi, ent ka eile oli omajagu nigel olla. Küll parem, ent siiski väsinud. Muide, ma magasin terve eelmise nädala ja laupäevase päeva nii, et minu kõrval oleks aatompommi võin lõhata, ma poleks kuulnd. Ausalt.
Ega tänahommikune äratus ka kuidagi sujunud, ent üleval ja siin ma olen.
Nüüd ma teen tööd edasi, sest aega selle tegemiseks on endiselt vähe...
Niisiis- ma käisin reedel Rabarockil ja nägin selle vokaal-instumentaal kollektiivi, kelle pärast sinna üldse mindud sai, ära. Kuid ihaldatud vaatamine Bedigree jäi küll kahjuks teetööde tõttu ära. Kui mul üleüldse midagi Rabarocki korraldajatele ette heita on, siis justnimelt seda fakti, et mitte keegi kuskil ei hoiatanud, et teetööd (, siis tuleb ka armastus) on! Oleks justkui kena olnud. Kõik muu mulle meeldis. Nagu eelmiselgi korral. Ja üks soovitus veel- arvestades, et seal on rohkelt lapsi kaasas, võiks nende meelelahutamisele veidi rohkem panustada. Küllap need vanemad oleks nõus kopika ikka maksma, et mõne esineja ajaks laps mängunurka jätta või lapsele klotse osta...
Igatahes- kuna peale lemmikesineja (Static X!) nägemist tõttasime maale ja otseselt otse sinna ei saanud ning Tallinnasse sõit oleks jälle mööda teetöölist teetööd olnud, läksime ringiga. Kokku tuli kilomeetreid ropult, ent tee oli väga huvitav. Noh... ma polnd enne pimedas kaarti lugenudki. Ja kui ma kohe esimese ristmikuga puusse panin (aga millest ei olnudki midagi!) ja valju noomituse sain, siis oli tunne, et poen tooli alla ära, et keegi mind ei näe ja olen väga tasa.
Tagasiteel nägin ma elusat põderit. Ja jänni. Aga jänni nägemine pole tegelikult märkimisväärne. Põderi nägemine on hoooooopis suurem sündmus. Tegelikult, kui ma võin teile saladuse rääkida, tahaksin ma ühte hästi suurt põderit näha. No et veenduda, kas ta tõesti on niiiiii suur. Mitte, et ma ei usuks, ent ma tahaks ise ka teda näha.
Aga vot laupäeval ma olin haige. Terve päeva. Hommikul ei saand üles ja kui lõpuks sain, läksin kohe tagasi magama. Teate, no nii ropult sitt oli olla, et lihtsalt kohutav. Samas ei olnud üldse sellist tunnet, et palavik oleks. Eks ma, muidugi, olin ju juba terve eelmise nädala tõbine, ent tööl on tööd nii palju ja veel nii tähtsat, et pole mingil juhul võimalik koju jääda ja terveks saada. Nii ma seal kontserdil siis ilmselt viimase löögi saingi. Laupäeval ma muidugi pakkisin end kokku ja tulin linna tagasi, ent ka eile oli omajagu nigel olla. Küll parem, ent siiski väsinud. Muide, ma magasin terve eelmise nädala ja laupäevase päeva nii, et minu kõrval oleks aatompommi võin lõhata, ma poleks kuulnd. Ausalt.
Ega tänahommikune äratus ka kuidagi sujunud, ent üleval ja siin ma olen.
Nüüd ma teen tööd edasi, sest aega selle tegemiseks on endiselt vähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar