Eile oli ühes mõttes väga naljakas päev. Kui ma eile pärast tööd ehituspoodi sõitsin, sõitis mulle vastu härra Kala, kes nokkis midagi. Ma ei ole kindel, et see oli nina, millest ta rasvast kolli taga ajas. Võis ka vinn olla. No igatahes ma helistasin ja üllatasin teda. Aga tema üllatas mind siis, kui ma olin õhtul toas tule kustutanud- helistas ja küsis, miks ma tule ära kustutasin. Või midagi sellist. Tema tuli mulle just siis hoiatamata tomateid tooma! Nii et oleme nüüd tasa.
Ent!
No vot eile oli ikka üks huvitav päev küll. Üks tuli mulle eile appi lampi lakke panema ja lülitit ja pistikuid vahetama. No ja siis ta jalutas oma poriste tossudega mulle tuppa, lohistas mööblit mööda mu uuendatud ja ilusat põrandat ning puuris siis, kui tolmuimeja ei töödanudki. Parim aga oli see, kui ma pidin talle diivanilauale, mille plaat küljes kinni ei püsi, appi ronima ja lampi vastu lage hoidma, et ta saaks juhtmed kinni panna ning tema sealt alla astus. No ikka nii, et tema seisis enne laua keskel ja mina totaalselt serval. Muidugi ma hakkasin kukkuma! Ja oma hjuudži ekraaniga koduarvuti otsa. Ok, ega poleks meeldiv olnud niisamagi pikki uut põrandat kukkuda, eriti kuna seinad väga lähedal olid. Nii ma siis viimasel hetkel hüppasingi, et päästa oma arvutit. Päris korralikult sain jalgadele haiget. Ja kus ma olin vihane!!! Mõnes mõttes on mul tast kahjugi- võib ikka paganama raske elada olla, kui peas peale hammaste krigina, kõrvavaigu ja ninakollide polegi midagi!
Vähemalt sain lõpuks lambi lakke ja uue lüliti. Pistikutega oli jama ja selleks peaks ma teda uuesti enda juurde laskma. Aga samas- ma vaatasin väga pingsalt pealt, mis ta tegi- võibolla saan ise hoopis sellega hakkama. :P
Ent!
No vot eile oli ikka üks huvitav päev küll. Üks tuli mulle eile appi lampi lakke panema ja lülitit ja pistikuid vahetama. No ja siis ta jalutas oma poriste tossudega mulle tuppa, lohistas mööblit mööda mu uuendatud ja ilusat põrandat ning puuris siis, kui tolmuimeja ei töödanudki. Parim aga oli see, kui ma pidin talle diivanilauale, mille plaat küljes kinni ei püsi, appi ronima ja lampi vastu lage hoidma, et ta saaks juhtmed kinni panna ning tema sealt alla astus. No ikka nii, et tema seisis enne laua keskel ja mina totaalselt serval. Muidugi ma hakkasin kukkuma! Ja oma hjuudži ekraaniga koduarvuti otsa. Ok, ega poleks meeldiv olnud niisamagi pikki uut põrandat kukkuda, eriti kuna seinad väga lähedal olid. Nii ma siis viimasel hetkel hüppasingi, et päästa oma arvutit. Päris korralikult sain jalgadele haiget. Ja kus ma olin vihane!!! Mõnes mõttes on mul tast kahjugi- võib ikka paganama raske elada olla, kui peas peale hammaste krigina, kõrvavaigu ja ninakollide polegi midagi!
Vähemalt sain lõpuks lambi lakke ja uue lüliti. Pistikutega oli jama ja selleks peaks ma teda uuesti enda juurde laskma. Aga samas- ma vaatasin väga pingsalt pealt, mis ta tegi- võibolla saan ise hoopis sellega hakkama. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar