Ma sain ükspäev sellise komplimendi, et see vot kohe oli kompliment. A sõltub muidugi, kuidas vaadata. Mina vaatan sealt, kust ta komplimendina (ja veel SUURENA!) paistab.
Ent muidu on mul ju nädalavahetusest ka veel kirjutamata. Tänu S4-le on juba teada, et ma käisin maal. Maal ma pikutasin ja olin õues. Õues vurasin murutraktoriga ringi ja Kala ei saa aru, kuidas ma küll nii kiire niiduk olla saan. Toas ma pikutasin. Veel aitasin ma Kalal vana diivani toast välja tassida aiamajja. Diivani oli vana ja raske ega käinud lahti. Majast välja sai selle ainult akna kaudu ja siis ka pidi raibe diagonaalis olema. Aiamajja sisenemisel avastas Kaja, et ta polegi Ott Kiivikas, kes jaksab ulmeraskeks muutunud diivanit rinnale tõsta ja seda seal 20 min hoida. Diivan hakkas käest libisema ja ma venitasin kõhtu. Mingi hetk õnnestus mul veel ukse ja libiseva diivani vahele kinni jääda. Aga see ei teinud haiget, rohkem nalja. Lõpuks see diivan sinna majakesse sai. Uue diivani majjatassimisest hoidis Kala mind aga eemal ja kutsus hoopis Raketi appi. Ei noh, uus diivan on ilus küll. Väga.
Pildikesi tegin ka maal. Aga kuna enda fotokas on ikka katkiste fotokate maal, laenasin värviliste lehtede jäädvustamiseks mampsi oma ja sellega ei osanud ma suurt mitte midagi peale hakata. Nii et miskeid imelikke jäädvustusi näeb pildiblogis (link vasakul pool, pildi all).
Ja täna käisin ma Kalaga lõunal, kes toitis mind eriti hoolikalt ümmarguseks ja viis siis veel tööle ära ka. Ei noh, hea on olla küll. Täitsa mõnus, kui kõht ei korisegi peas.
Ja eile vaatasin ma Bettyt ka. Ma ei plaaninud ja tegin sihukesi eriti põlglikke nägusid, nagu oleks Betty samas klassis pesavõtsi saatega, ent õigel ajal tormas mu käsi ise teise tuppa puldil õiget nuppu vajutama. No ja ma veendusin, et Betty on ikka väga kõva huumor ja korralik meelelahutus. Marvan, et stsenarist on väga hea huumorimeelega olnud, sest kamoon- võtta Lõuna-Ameerika seep ja keerata sellele veel üks vint peale on sihuke peene oskus, mis tavaliselt ebaõnnestub. Kolossaalselt. Totaalselt.
A täna lähen ma veel mööblipoodi ka. Jajaaa.
Ent muidu on mul ju nädalavahetusest ka veel kirjutamata. Tänu S4-le on juba teada, et ma käisin maal. Maal ma pikutasin ja olin õues. Õues vurasin murutraktoriga ringi ja Kala ei saa aru, kuidas ma küll nii kiire niiduk olla saan. Toas ma pikutasin. Veel aitasin ma Kalal vana diivani toast välja tassida aiamajja. Diivani oli vana ja raske ega käinud lahti. Majast välja sai selle ainult akna kaudu ja siis ka pidi raibe diagonaalis olema. Aiamajja sisenemisel avastas Kaja, et ta polegi Ott Kiivikas, kes jaksab ulmeraskeks muutunud diivanit rinnale tõsta ja seda seal 20 min hoida. Diivan hakkas käest libisema ja ma venitasin kõhtu. Mingi hetk õnnestus mul veel ukse ja libiseva diivani vahele kinni jääda. Aga see ei teinud haiget, rohkem nalja. Lõpuks see diivan sinna majakesse sai. Uue diivani majjatassimisest hoidis Kala mind aga eemal ja kutsus hoopis Raketi appi. Ei noh, uus diivan on ilus küll. Väga.
Pildikesi tegin ka maal. Aga kuna enda fotokas on ikka katkiste fotokate maal, laenasin värviliste lehtede jäädvustamiseks mampsi oma ja sellega ei osanud ma suurt mitte midagi peale hakata. Nii et miskeid imelikke jäädvustusi näeb pildiblogis (link vasakul pool, pildi all).
Ja täna käisin ma Kalaga lõunal, kes toitis mind eriti hoolikalt ümmarguseks ja viis siis veel tööle ära ka. Ei noh, hea on olla küll. Täitsa mõnus, kui kõht ei korisegi peas.
Ja eile vaatasin ma Bettyt ka. Ma ei plaaninud ja tegin sihukesi eriti põlglikke nägusid, nagu oleks Betty samas klassis pesavõtsi saatega, ent õigel ajal tormas mu käsi ise teise tuppa puldil õiget nuppu vajutama. No ja ma veendusin, et Betty on ikka väga kõva huumor ja korralik meelelahutus. Marvan, et stsenarist on väga hea huumorimeelega olnud, sest kamoon- võtta Lõuna-Ameerika seep ja keerata sellele veel üks vint peale on sihuke peene oskus, mis tavaliselt ebaõnnestub. Kolossaalselt. Totaalselt.
A täna lähen ma veel mööblipoodi ka. Jajaaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar