Oh sa nuga, kus täna oli äge Mammutiga väljas käia! Point selles, et nüüd on hommikuti muru kastene või vihmane ja mu jalanõud saavad sellest heasti märjaks. Samas ei saa mu ju oma kummikuid ka ema juurde elama viia, sest mul võib neid ju vahepeal vaja minna. Või kohe hommikul. No ja siis tekibki küsimus, mis ma jalga panen, et mitte koeraga jalutamisest kopsupõletikku jääda. Nii ma täna mampsi kummikud jalga vedasingi. Need olid nii suured, et loksusid jalas ja kohe tekkis selline tunne nagu väiksena- jalanõud osteti ju veidikene suuremad ja need olid pikad ja rasked ning loksusid jalas ja siis sai lohistades käia!!! Ja ma käisingi niimoodi ringi, endal üliõnnelik nägu ees. Ja isegi Mammut, kes imelikke hääli kardab, ei teinud mu jalalohistamise peale teist nägugi. Sellest, mismoodi sobivad kokku suured, lohisevad kummikud ja Jackie (Kennedy) jakk, ma üldse ei räägigi (Hästi!!!).
Ja nüüd teist juttu ka, mis siiski jätkab juba alustatud huumorijoont. Nimelt- käisime Kalaga eile tema vanatädi korraldatud pidusöögil, mis oli tema abiellumise auks. Koht oli tore ja teenindaja oli fantastiline. Söögid olid head ja portsjonid suured. Ent see pole hetkel teema. Teemaks on hoopis see, et mingi hetk otsustas tädi, et traditsioonile kohaselt tuleb ka pruudipärg maha mängida ja seekord tegid nad seda ebatraditsiooniliselt- kõik pidid ühe käe sõrmed (hulk vastavalt oma soovile) üles tõstma, sõrmed liideti kokku ja hakati inimesi lugema. Ma vaikselt palvetasin, et see läheks minust mööda ja ma vaatasin, et läkski. Ent kui ma sain aru, et kõik mind miskipärast vahivad, taipasin ka, et siiski ei läinud... Ma ei teagi, kas ma olin näost valge või punane, ent ma tundsin end igatahes väääääääga ebamugavalt. Ja uskuge- ma polnd ainus. Ja kui sellest oli veel vähe, helistas vanatädi õhtul Kalale, tänas ja seletas, et ega nad siis paha pärast (või midagi sellist) ja et see oli ikka Kalale ka.
No igatahes tekitab see kõik vähemalt hea tuju ja ajab südamest naerma.
Ja nüüd teist juttu ka, mis siiski jätkab juba alustatud huumorijoont. Nimelt- käisime Kalaga eile tema vanatädi korraldatud pidusöögil, mis oli tema abiellumise auks. Koht oli tore ja teenindaja oli fantastiline. Söögid olid head ja portsjonid suured. Ent see pole hetkel teema. Teemaks on hoopis see, et mingi hetk otsustas tädi, et traditsioonile kohaselt tuleb ka pruudipärg maha mängida ja seekord tegid nad seda ebatraditsiooniliselt- kõik pidid ühe käe sõrmed (hulk vastavalt oma soovile) üles tõstma, sõrmed liideti kokku ja hakati inimesi lugema. Ma vaikselt palvetasin, et see läheks minust mööda ja ma vaatasin, et läkski. Ent kui ma sain aru, et kõik mind miskipärast vahivad, taipasin ka, et siiski ei läinud... Ma ei teagi, kas ma olin näost valge või punane, ent ma tundsin end igatahes väääääääga ebamugavalt. Ja uskuge- ma polnd ainus. Ja kui sellest oli veel vähe, helistas vanatädi õhtul Kalale, tänas ja seletas, et ega nad siis paha pärast (või midagi sellist) ja et see oli ikka Kalale ka.
No igatahes tekitab see kõik vähemalt hea tuju ja ajab südamest naerma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar