Põhjatuul puhus loodest ja sooja oli pigem külmalt

Ma käisin eile ka tsikliga sõitmas ju. Kuradi külm oli! Aga ikkagi oli lahe. Väga! Hoopis teine tsikkel, hoopis teine tee, hoopis teistsugune kiiver. Ja no ikkagi oli niiiiiiiiiiii lahe. Kui ma jäängi haigeks sellest eilsest (no ma ju külmetun viimasel ajal ülikergesti!), siis oli see raudselt iga nohutilka, aevastust või pügalat termomeetril väärt. Teinekordki. Voh! Ja noh, eks kodus leidub ju soojendavaid jooke ka. :P Ja kui ma suureks saan, siis ma tahan ka omale tsiklit. Sellist ilusat. Ei- ei, mitte visuaalselt ilusat (nojaa, seda muidugi ikka ka), ent ilusa häälega ja ilusasti kiirendavat....
Remont edeneb mul nii, et põmst on tuba tapeedist vabastatud. Jäänud on veel eemaldada kõvasti seinal olevad tükid veega ja siis hiiglamavana pahtel, mis pudedaks kuivanud.
Järgmine teema on aknad. Need tulevad neljapäeval.
Ja samal ajal otsib omale töömeest. Loodan, et saan ikka mingi inimese moodi tüübi omale, kes tõesti ka kohal käib ja midagi teeb.
Nii et igav mul küll ei ole.
Ent ikkagi käin mööda tänavaid ja märkan piiisikesi asju, mida teised oma rutus ja mõtetes ei näe. Ja inimesi näen ka. Ma vaatan, et mina neid näen küll, ent nemad mind ei märka. Nii kiire, nii kiire.... Ükspäev, näiteks, ma nägin täitsa elusast peast kuulsat blogijat Seppa bussipeatuses seismas!!! Ma tavaliselt ei näe kuulsaid inimesi kunagi ega kusagil. Huvitav, kas oleks pidanud tema autogrammi paluma oma nabale jäädvustada??? No uhke tunne igatahes.