Mõnikord on olemas sellised teemad, mida ei taha kuulda. Ma tean, et need teemad on reaalselt olemas ja täitsa mind puudutavad, isegi väga lähedalt, ent ma ei taga neid kuulda, neile mõelda, neid tunda ega tajuda. No ei taha noh! Ja siis ma võingi käed silmade ette panna ja arvata nagu väike laps, et maailm mind ei näe. Sest kui ma asjale ei mõtle, siis teda pole. Onju nii???
Aga keegi tavaliselt ju ikka suudab olla nii kohatu ja taktitundetu, et tulla, istuda maha, volksutada ripsmeid, lüüa jala üle põlve, vaadata silma ning siiralt ja täie tõsidusega võtta teema üles. Sõltuvalt teemast- virutada õhku niivõrd tuntavalt raske küsimuse, millele peab vastama ja mis annab kaks valikut- valetada või rääkida tõtt. Mõlemal juhul sunnib see omale mõtlema ja on ebameeldiv. Ning jah, juba õhus rippudes annab oma olemasolust vägagi ebameeldiva reaalsusega märku. Või siis ütleb see jalakeerutaja ja ripsmevolksutaja selle lihtsalt jutustavas toonis, ent punkt lause lõpus on sedavõrd rasvane, et sellele ei saa midagi vastu öelda. Selline fakti konstanteerimine on ka rõve. Virutab samamoodi vasaraga pähe nagu oma pea liiva alt päikesevalgusesse võtmine.
Fui.
A noh, vaatab, mis sest asjast saab.
Muide, tänane hommik algas päris naljakalt. Nojaaa, tegelikult pole see, et mul oli maailmatumalt magus uni ja ma lükkasin kella edasi, üldse naljakas. Või et õues oli külm. Aga see, et ma pidin kappama ühte ametiasutusse tööl vajalikke dokumente tooma ja seal selgus, et mul selleks ka volitust vaja läheb, oli naljakas küll. Loomulikult mul ei olnud volitust! Ma olin sellest rohkem kui pool aastat tagasi kuulnud küll, ent seda, et see on tegemata, see jäi saatmata sügisel ja et seda võiks nüüd vaja minna ma küll ei mäletanud! Mõte sellest, kuidas ma sinna jumala poolt hüljatud ja inimese poolt uuesti arendatavasse piirkonda tagasi peaks mõnel hommikul minema, ei tundnunud just väga meeldiv. A noh, nad lubasid mingi imega mul saata volitus postiga.
Muud tarka ma ei taha öelda. Kuigi oleks.
Võibolla ma armastan teid, ent võibolla ei armasta ka.
Aga keegi tavaliselt ju ikka suudab olla nii kohatu ja taktitundetu, et tulla, istuda maha, volksutada ripsmeid, lüüa jala üle põlve, vaadata silma ning siiralt ja täie tõsidusega võtta teema üles. Sõltuvalt teemast- virutada õhku niivõrd tuntavalt raske küsimuse, millele peab vastama ja mis annab kaks valikut- valetada või rääkida tõtt. Mõlemal juhul sunnib see omale mõtlema ja on ebameeldiv. Ning jah, juba õhus rippudes annab oma olemasolust vägagi ebameeldiva reaalsusega märku. Või siis ütleb see jalakeerutaja ja ripsmevolksutaja selle lihtsalt jutustavas toonis, ent punkt lause lõpus on sedavõrd rasvane, et sellele ei saa midagi vastu öelda. Selline fakti konstanteerimine on ka rõve. Virutab samamoodi vasaraga pähe nagu oma pea liiva alt päikesevalgusesse võtmine.
Fui.
A noh, vaatab, mis sest asjast saab.
Muide, tänane hommik algas päris naljakalt. Nojaaa, tegelikult pole see, et mul oli maailmatumalt magus uni ja ma lükkasin kella edasi, üldse naljakas. Või et õues oli külm. Aga see, et ma pidin kappama ühte ametiasutusse tööl vajalikke dokumente tooma ja seal selgus, et mul selleks ka volitust vaja läheb, oli naljakas küll. Loomulikult mul ei olnud volitust! Ma olin sellest rohkem kui pool aastat tagasi kuulnud küll, ent seda, et see on tegemata, see jäi saatmata sügisel ja et seda võiks nüüd vaja minna ma küll ei mäletanud! Mõte sellest, kuidas ma sinna jumala poolt hüljatud ja inimese poolt uuesti arendatavasse piirkonda tagasi peaks mõnel hommikul minema, ei tundnunud just väga meeldiv. A noh, nad lubasid mingi imega mul saata volitus postiga.
Muud tarka ma ei taha öelda. Kuigi oleks.
Võibolla ma armastan teid, ent võibolla ei armasta ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar