Schschaaaaabrrrrrrrrrr

Pettusin täna ühes sõbras päris kõvasti. Ma ootasin mitu päeva, et ta msn-i tuleks, et talle oma tähis, kiire ja murest murdev aktuaalne teema ära rääkida ja tema ei öelnud selle peale midagi. See on minu elu üks suuremaid punkte, ristmikke, algusi üldse ja tema ei ütle midagi! Oleks see rõõmustav teema, oleks mul poogen. Aga see on muretsemapanev ja ma oleks õlga tahtnud. Muidugi on kõigil omad teemad, omad elud, ent sõber on ju sõber. Või? Kuhu mu õlg, mille najal nutta, kadus???

Sain täna kokku ASi ja ühe teisega. Istusime poolteist tundi ja vahtisime üksteisele tühja pilguga otsa. Millestki rääkida polnud. Ainult mina üritasin small-talkiga meid joonele saada ja usaldavateks sõpradeks jälle saada. Ei õnnestunud kuigivõrd. Istusin üksinda nende vastas ja tundsin justnagu ma intervjueeriks neid ning jutustaks ainult üksi. Nii nõme. Lõpuks sai mul ka siiber ja tahtsin minema. Oleme ikka täiesti võõraks jäänud ja tagasi samale pulgale ei tundu enam kuidagi saavat. Noh, eks ma tunnen end tegelikult neist erinevas kohas olevat küll. Ma hetkel ei hakka seletama, kuidas. Eriti tundsin seda laupäeval väljas, kui tuttava rullnokaga (endine algklasside klassivend) üle mitme aasta kokku põrkasin. Aga mingi hull rahu on küll hinge pugenud ning küsimus, mis must saab, ei huvita mind üldse. Ma tean, et saab ja saab head. Imelik, ent miskipärast on jah selline tunne.