Mul oli päris hull nädalavahetus ikka. Täna hommikul, näiteks, mõtlesin ma mitu head minutit, mis päev täna on ja ega oma ometi tööl ei pea olema. Pluss, ma üritasin meenutada, mis päev eile oli. Dziisus, minuga juhtub harva nii, ent see nädalavahetus oli ikka ehtne selline!
Reedel oli plaan Kalaga filmi vaadata. No see plaan tekkis meil ilmselt juba kas esmaspäeval või teisipäeval, eks. No ja mida me ei näinud, oli film, sest me ju samal ajal pidime jooma ka. Korralikult. Ma olin juba mitu nädalat hädaldanud, et ma tahan õlut, ma tahan õlut. Palun väga- reedel ma ei suutnud pudelitki ära juua. Ei- ei, ega ma nüüd nii nõrk ka pole, lihtsalt me jõime Jägerit juurde. Ja teate, ma rohkem ei ütlegi midagi selle kohta.
Laupäeval ma sain täitsa naistepäeva lilli ja puha. Üldiselt veetsin ma pool päeva voodis, sest ma ei viitsinud midagi teha ja ega mul polnud ka midagi teha. Kala läks küll tsikleid messile vaatama, kuhu ma oleks tahtnud ka minna, ent nad tahtsid seal pileteid ka näha. Lollakad! No ja siis helistas mulle Zapakas, kellele ma õhtul külla läksin. Ta elab must tunni bussidesõidu kaugusel. Ma pidin seal bussis magama jääma!
Teate, ma pole tükk aega end kuskil seltskonnas hetketi nii ebamugavalt tundnud! Nad olid seal kõik täitsa inimesed ja täitsa toredad teised, kuigi kohati isegi rõhuvalt masendavad. Ent mehed olid seal mehed ja naised naised. Nendel hetkedel, kus mehed tegid vasakule nalju ja ise naersid, olin mina ainus naisterahvas, kes ka naerda pugistas. Lausa nii, et pisarad väljas. Alles poole õhtu peal ma sain aru, et naised ei naera ja sellepärast vaadatakse mind imelikult. Hästi ebamugav hakkas. Kusjuures, mitte sellepärast polnud imelik istuda, nagu oleks ma ainus mustanahaline toas, vaid sellepärast, et ma ei näe selles midagi halba, kui ma "roppude" naljade peale naeran ega taipa ka selles viga olevat, kui ma ise mõne vastava räägin või teemat edasi arendan. Aga võibolla on mul siiani väga vedanud inimestega, kes mind ümbritsenud on. Sellised "kommetega" ja "hästikasvatatud" on natuke nagu liiga konservatiivsed ja minu meelest ka võltsid. Täpselt nagu väita, et nad kunagi ei puuksuta, noki nina, krooksu ega ropenda. Ah jaa, ja kui nad kakavad, siis ei tule vetsu haisu ka.
Muide, üks seltskonnas olnud meesterahvastest tundus mulle lausa väga huvitav. Mitte siis selles ;) mõttes HUVITAV, vaid psühholoogilises plaanis huvitav. No ta ise oli selline üle keskmise välimusega. Aga tema oli selline vaikne, tagasihoidlik ja mulle tundus ka väga ebakindel. No ja tark, sigatark lausa, oli ta ka. Huumorimeelt aga polnud (ega ei saa ollagi ju selle ebakindluse juures!). Lisaks oli ta põhimõtteline karsklane ja kaardimänge tema ei mänginud. Ka põhimõtteliselt. Mul oli tegelikult väga keeruline aru temast saada. Ma arvan, et ma ei saaks temaga kunagi sõber olla. Ühist pinda pole ollagi. Aga sellised inimesed panevad mu alati mõtlema, millised nad on, kuidas nad hakkama saavad ning kuidas nad ühes või teises situatsioonis oleks. Mõnikord sunnivad nad mind isegi sedavõrd arutlema, et unustan end kohe sealsamas seltskonnas mõttesse. Miks ma just temast rääkima hakkasin või? Sest sellised kuhugi nurka kadunud inimesed, kes üksinda sõrmi keerutavad ja vaikselt põske muigavad, tõmbavad mu tähelepanu. Noh, et miks nad sellised on?!
Täna hommikul ärkasin aga ebameeldiva une peale täiesti higisena. Uni oli selge ja on meeles. Järelikult tähendusega. Samas mõtlesin ma just eile ja üleeile ja üleüleeile sellele teemale päris tõsiselt. Ja ta ei ole tegelikult reaalne. AGA... sellised uned on mul tavaliselt ju SELLISED. Vihkan!
Nüüd võiks keegi meeldiv helistada ja arvata, et ta tahaks minuga koos midagi teha. Ah, unista edasi...
* Pealkiri on niisama, igasuguse seoseta siia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar