Ma vaatasin eile Blood Diamond'it. Ma ei olnud sellest midagi erilist arvanud, ent olin kuulnud, et seal mängib üks hästi hea mustanahaline näitleja suurepärases rollis. Ning siis ütles R2, et see on väga hea film.
Minu arvates oli see aga tõeliselt mõttetu film. Nojaa, filmi algus oli vägagi paljulubav ja oma šokiteraapiaga tõeliselt köitev, võibolla oligi ülejäänud film just suurepärase alguse tõttu paras pettumus. Sellel kellelgi, kes stsenaariumi kirjutas, potensiaali justnagu on, ent esialgu veel väga katkendlikult ja tervet filmi ta välja ei kanna.
Ma olin tõeliselt pettunud, et peategelane (või üks peategelastest) niimoodi labaselt heaks hakkas ja kuigi mul on hea meel, et ta ära suri, siis samal ajal on see ka kuidagi maitsetu klišee.
Üleüldse oli terve film üles ehitatud tüüpiliseks hollivuudilikuks pisarakiskujaks, ent mis mõttega??? Filmis endas on üks dialoogiliselt huvitav koht, kus ajakirjanik ütleb, et jah, ta võib ju kirjutada pisaraid kiskuvaid ja kellegi rahakotiraudu avavat ning annetama sundivat lugu ohvritest, ent see ju ei kajasta kuidagi tegelikku lugu, olukorra telgitaguseid. Sest selleks, et midagi muuta, maailma vaatama sundida, tuleb näidata loo alustalasid, tagamaid. No kui filmi mõte on täpselt seesama- näidata, mis tegelikult Aafrikas teemantite saamiseks toimub, mida sellega rahastatakse ning kes ja kuidas sellega tegelevad, siis kas see film ei peakski sellest rääkima??? Milleks siis mingid uina-muina sõprussuhted, mis tekivad mingi tobeda reisi ajal, mis on küll väga kangelaslik, ent mida kajastatakse väga pealiskaudselt; või ninnu- nännu tunded uuriva ajakirjaniku ja näruse smuugeldaja vahel??? Kas need on sellises loos tõesti kuidagi moodi olulised???
Ooo, ja mu üks lemmikkohti (loomulikult jutumärkides) oli muidugi see, kuidas väga aruka ja intelligentse inimese muljet jättev pärisneeger põõsas kükitades ja lapssõdurite eest varjudes järsku püsti tõuseb ja oma poja nime karjub teda sõdurite keskel nähes. Ma suudan uskuda, et jah, võib küll nii olla, ent selles situatsioonis ma kahtlen, kas keegi nii arukas nii hetkeemotsiooni ajel ikka toimiks.
Ent üks asi oli selle filmi juures minu arvates ka väga hea- peaosalist mängiv Leonardo Di Caprio. Ma pole mitte kunagi arvanud, et Leo Di Caprio on hea näitleja! Tal on selline tobe beebinägu ees, mis vähendab võimalike rollide arvu minu meelest märgatavalt. Kas beebinägu ikka sobiks nt retsiks? Ent selles filmis üllatas ta mind vägagi korralikult- ta rääkis väga korraliku aktsendiga ning aafrika inglise keelt rääkis ta täpselt nii, nagu kohalikud räägivadki. Pluss tema Yee ütlemise asemel väga saksalikult öeldud Ja-ja. Kiidusõnu ütlen ka selle eest, et ta mängis usutavalt välja fakti, et tema mängitud tegelane oli endine sõjaväelane. Huvitav, kas ma olen Leod enne alahinnanud või on ta tõelise hüppe paremuse poole teinud?
Ah jaa, ja seda head mustanahalist näitlejat seal polnudki...
Lõpetuseks- kas ma soovitan seda filmi vaadata? Mitte mingil juhul! Vaadake parem Leiutajateküla Lottet.
Minu arvates oli see aga tõeliselt mõttetu film. Nojaa, filmi algus oli vägagi paljulubav ja oma šokiteraapiaga tõeliselt köitev, võibolla oligi ülejäänud film just suurepärase alguse tõttu paras pettumus. Sellel kellelgi, kes stsenaariumi kirjutas, potensiaali justnagu on, ent esialgu veel väga katkendlikult ja tervet filmi ta välja ei kanna.
Ma olin tõeliselt pettunud, et peategelane (või üks peategelastest) niimoodi labaselt heaks hakkas ja kuigi mul on hea meel, et ta ära suri, siis samal ajal on see ka kuidagi maitsetu klišee.
Üleüldse oli terve film üles ehitatud tüüpiliseks hollivuudilikuks pisarakiskujaks, ent mis mõttega??? Filmis endas on üks dialoogiliselt huvitav koht, kus ajakirjanik ütleb, et jah, ta võib ju kirjutada pisaraid kiskuvaid ja kellegi rahakotiraudu avavat ning annetama sundivat lugu ohvritest, ent see ju ei kajasta kuidagi tegelikku lugu, olukorra telgitaguseid. Sest selleks, et midagi muuta, maailma vaatama sundida, tuleb näidata loo alustalasid, tagamaid. No kui filmi mõte on täpselt seesama- näidata, mis tegelikult Aafrikas teemantite saamiseks toimub, mida sellega rahastatakse ning kes ja kuidas sellega tegelevad, siis kas see film ei peakski sellest rääkima??? Milleks siis mingid uina-muina sõprussuhted, mis tekivad mingi tobeda reisi ajal, mis on küll väga kangelaslik, ent mida kajastatakse väga pealiskaudselt; või ninnu- nännu tunded uuriva ajakirjaniku ja näruse smuugeldaja vahel??? Kas need on sellises loos tõesti kuidagi moodi olulised???
Ooo, ja mu üks lemmikkohti (loomulikult jutumärkides) oli muidugi see, kuidas väga aruka ja intelligentse inimese muljet jättev pärisneeger põõsas kükitades ja lapssõdurite eest varjudes järsku püsti tõuseb ja oma poja nime karjub teda sõdurite keskel nähes. Ma suudan uskuda, et jah, võib küll nii olla, ent selles situatsioonis ma kahtlen, kas keegi nii arukas nii hetkeemotsiooni ajel ikka toimiks.
Ent üks asi oli selle filmi juures minu arvates ka väga hea- peaosalist mängiv Leonardo Di Caprio. Ma pole mitte kunagi arvanud, et Leo Di Caprio on hea näitleja! Tal on selline tobe beebinägu ees, mis vähendab võimalike rollide arvu minu meelest märgatavalt. Kas beebinägu ikka sobiks nt retsiks? Ent selles filmis üllatas ta mind vägagi korralikult- ta rääkis väga korraliku aktsendiga ning aafrika inglise keelt rääkis ta täpselt nii, nagu kohalikud räägivadki. Pluss tema Yee ütlemise asemel väga saksalikult öeldud Ja-ja. Kiidusõnu ütlen ka selle eest, et ta mängis usutavalt välja fakti, et tema mängitud tegelane oli endine sõjaväelane. Huvitav, kas ma olen Leod enne alahinnanud või on ta tõelise hüppe paremuse poole teinud?
Ah jaa, ja seda head mustanahalist näitlejat seal polnudki...
Lõpetuseks- kas ma soovitan seda filmi vaadata? Mitte mingil juhul! Vaadake parem Leiutajateküla Lottet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar